Värskes doktoritöös uuriti prantsuse ja eesti kirjanduse vahelisi suhteid

Marit Karelson kaitses 2023. aasta sügisel prantsuse keele ja kirjanduse erialal doktoritöö „Le Temps d’engagement dans les œuvres d’André Gide et de Johannes Semper: les univers fictionnels entre l’élan vital et la littérature engagée“ („Värvatuse aeg André Gide'i ja Johannes Semperi loomingus: fiktsionaalsed maailmad „eluhoo“ ja „värvatud kirjanduse“ vahel“).

Esitasime talle mõned küsimused doktoritöö teema, uurimuse käigus selgunud tulemuste, doktoritöö kirjutamise protsessi ja tulevikuplaanide kohta.  

Mis teemat sa uurisid ja miks?

Uurisin prantsuse kirjandusmaastikku 19.-20. sajandi vahetusel ning 20. sajandi esimeses pooles. Mõtestasin kirjanduse muutumist selles ajavahemikus läbi kahe selle ajastu filosoofi, Henri Bergsoni ja Jean-Paul Sartre’i, ning samuti läbi kirjanik André Gide’i loomingu. Prantsuse kirjanduses toimunud muutuste taustal uurisin ka eesti kirjaniku Johannes Semperi teoseid.

Keskseks mõisteks, mille kaudu kirjanduses toimunud muutusi vaatlesin, oli „aeg“. Uurisin „aja“ mõistet Bergsoni ja Sartre’i filosoofias, ning samuti aja avaldumist Gide’i ja Semperi ilukirjanduslikes teostes.

Töö teema kasvas välja minu huvist uurida prantsuse ja eesti kirjanduse vahelisi suhteid. Johannes Semperi huvi André Gide’i vastu andis aluse keskenduda just nendele kahele autorile.

Mis on olulisemad tulemused, mida doktoritöö tegemisel teada said?

Esiteks seda, et selleks, et inimene oleks vaba, peab ta loobuma kujutlusest, et aeg justkui voolaks minevikust olevikku, ühtlasena. Inimene peab hetkeks katkestama sidemed minevikuga, siis avaneb talle tulevik võimalikkuste mitmesusena. Ning siis jõuab ta arusaamisele, et tulevik on tema enda teha.

Samas saab inimene tulevikku kujundada ainult koos teiste inimestega, kogukonnaga, rahvusega, või ka koos terve inimkonnaga. Kirjandusteose fiktsionaalne maailm võib kujutada sellise indiviidide võrgustiku arengut, kus iga indiviid on teistega seotud, olles ise teine, see, kes ta ei ole. Sellise tegelaste võrgustiku arengusse on kätketud aeg, mida võib käsitleda aktiivsusena. See tähendab seda, et ühelt poolt paneb see aeg arenema tegelaste võrgustiku. Teiselt poolt aga kätkeb selline aktiivne aeg endas kirjaniku tahet muuta fiktsionaalse maailma välist ühiskondlikku situatsiooni. Jean-Paul Sartre’i „värvatud kirjanduse“ mõistest inspireerudes nimetan sellist aega värvatuse ajaks.

Teiseks sain teada, et uurides aega André Gide’i ja Johannes Semperi teostes, võime kaardistada nende arengut. Gide’i loomingus muutub aeg järjest enam aktiivseks, kuni romaanis „Valerahategijad“ (1925) muutub sümbol eksplitsiitselt kätketuks aktiivsuse, värvatuse aega. Semperi loomingus ilmutab aeg, olenemata katkestusest, järjest enam ka jätkuvuse elemente. Tema romaanis „Punased nelgid“ (1955) on värvatuse aeg rakendatud 1940. aasta juunipöörde kujutamisse: revolutsiooni, mis peaks looma katkestuse minevikuga, ei sünni, kuna kommunistid ei suuda seda eostada. See aga tähendab, et revolutsioon sünnib illusoorsena ning võib sündida tulevikus. Teisisõnu näitab Semperi romaan meile, et alates 1940. aasta juunipöördest muutub ajalugu topeldatuks: ühelt poolt Nõukogude ajal levinud ametlik ajalooversioon, mis käsitleb 1940. aasta revolutsiooni tööliste ülestõusuna, ja teiselt poolt mitteametlik versioon, mille kohaselt oli see revolutsioon lavastatud. See topeldatus, kahetine ajalootõlgendus, saab Semperi romaanis tuleviku kujundamise, selle tegemise aluseks.

Mida need tulemused näitavad?

Eelkõige seda, et André Gide ja Johannes Semper on mõlemad väga head kirjanikud. Nende teosed on inspireerivad, mis tuleneb nende fiktsionaalsete maailmade eripärasest organiseeritusest. Seega on nende autorite teostel väga tugev kunstiline, esteetiline väärtus. Samas on sellesse kunstilisse väärtusesse kätketud ka ühiskondlik ja inimlik väärtus, Semperi puhul ka rahvuslik väärtus, arusaam väikerahva toimimisest ühiskondlike muutuste taustal.

Mis on teemad, mida soovid ise või mida soovitad teistel edasi uurida?

On väga huvitav uurida kirjanduse seoseid ühiskonnas toimuvate protsessidega, ja seda eriti seisukohast, mis ei eelda, et kirjandus on ühiskonna kirjeldaja, vaid läheneb kirjanduse ja ühiskonna suhetele kuidagi teisiti. Ma loodan siiralt, et minu uurimus näitab ühte võimalust, kuidas seda probleemi võiks käsitleda.

Oma edaspidises töös soovin arendada just seda uurimisliini. Seejuures kavatsen ka edaspidi keskenduda eesti ja prantsuse kirjanduse vaheliste suhete uurimisele. Väga huvitavad perspektiivid võivad avaneda selle probleemiasetuse valguses, kui uurida Eesti Nõukogude kirjandust, sh. Johannes Semperi teoseid, mida ma oma töös ei käsitle. Nagu näitab minu uurimus, aitab prantsuse ja eesti kirjanduse võrdlemine paremini mõista eesti kirjanikke, kuid sama oluline on, et see võimaldab avada uusi tahke ka prantsuse kirjanduse arengus. Samas on minu eriala prantsuse kirjandus, ning see on ka tulevikus minu peamine uurimisvaldkond.

Millised olid suurimad raskused doktoritöö kirjutamisel?

Esiteks teema piiritlemine. André Gide ja Johannes Semper on mõlemad väga suure vaimse pagasiga kirjanikud, seega oli raske leida head fookust mõlema loomingu analüüsimiseks.

Teiseks raskuseks oli originaalse lähenemisviisi leidmine. Tekkis küsimus, milles võiks seisneda minu töö eripära võrreldes varasemate uuringutega. Kust see võiks tulla? Sain aru, et huvitav uurimisnurk on võimalik leida eelkõige siis, kui süüvin põhjalikult korpusesse kuuluvatesse teostesse, kui lasen ennast neist kaasa kiskuda. Samal ajal tähendas see ka minu kui uurijaisiksuse arenemist ja leidmist. Mõistsin, et minu töö originaalsus on paljuski seotud minu isikuga, ja sellega, kuidas just mina uuritavaid tekste tunnetan, mida mina sealt välja loen. Nii arenesid korraga nii minu töö kui minu isiksus kirjanduse tõlgendaja ning uurijana.

Mida doktoritöö tegemise protsess sulle õpetas?

Esiteks seda, et kirjandust uurides ei tasu karta enda subjektiivseid tõlgendusi uuritavatest tekstidest. Kui vaja, siis võib isegi lasta kujutlusvõimel vabalt lennata, sest just sellest võivad alguse saada uued ja originaalsed ideed. Teiseks seda, et kirjanduse uurimine on ka süstemaatiline töö, mis nõuab palju vaeva ja pingutust, tugevat enesedistsipliini. See tähendab vahel detailidesse süüvimist, vahel vastupidi, paljude erinevate allikate lugemist ja nende põhjal üldistuste tegemist. Kõiki neid komponente on kirjanduse uurimiseks vaja.

Mis edasi?

Töötan praegu Miina Härma Gümnaasiumis prantsuse keele õpetajana ning Tartu Ülikoolis õppeülesande täitjana prantsuse kirjanduse alal. Pikemas perspektiivis tahaksin ennast ülikooliga rohkem siduda, seal õpetada ja osaleda erinevates uurimisprojektides. Ülikooli uksed on mulle selleks praegu lahti.