Eret Talviste tõlkis inglise keelde eesti kirjaniku lühijutu

Kaasaegse ingliskeelse kirjanduse teadur Eret Talviste tõlkis inglise keelde 1938. aastal ilmunud Leida Kibuvitsa lühijutu „Lepatriinupunane“, mis resoneerib mitmete modernistlike tekstide ja teemadega. See on teadaolevalt esimene Kibuvitsa loomingu täispikk tõlge võõrkeelde. Tõlget täiendab sissejuhatus Kibuvitsa töösse ja ellu.

Talviste hinnangul on Kibuvitsa looming vaatamata omanäolisele poeetikale ning teravale ühiskonnakriitikale nii Eestis kui ka siit kaugemal kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud. „Kibuvitsaga inspireeris mind tegelema ennekõike minu taust anglo-ameerika modernismis. Tänu sellele ma hakkasin märkama, et Kibuvitsa lähenemine mitmetele teemadele – rahvuslik kuulumine, sugu, suhe keskkonnaga – omab ühisjooni näiteks Virginia Woolfi, Jean Rhysi ja Katherine Mansfieldi kujutusega samadest teemadest,“ avas Talviste, mis inspireeris teda teksti tõlkima. Seni pole Kibuvitsa töid teadaolevalt ühtegi teise keelde tõlgitud.

Kuna Kibuvitsa tööd käsitlevad niivõrd universaalseid teemasid, leidis Talviste, et need võiksid huvitada rahvusvahelist lugejaskonda. Mõeldud, tehtud! Lühijutu tõlge ilmus 17. veebruaril 2025 eelretsenseeritava akadeemilise veebiajakirja „The Space Between: Literature and Culture 1914-1945“ kahekümnendas numbris. Talviste nentis, et tänases olukorras, kus mitmed suurriigid on muutunud või muutumas agressoriteks, on tähtis, et eesti autoreid tuntakse väljaspool Eestit. Selleks on tõlkega kaasas ka sissejuhatus Kibuvitsa töösse ja ellu, mis on lahti kirjutatud Eesti ajaloo kontekstis.

Kui tõlge on mõeldud kõigile, nii akadeemilisele kui mitte-akadeemilisele lugejale, siis sissejuhatus pakub ilmselt huvi ennekõike välislugejale, kes on huvitatud kirjandusest ja ajaloost, mis vaatab kaugemale ammutuntud ja palju-uuritud autoritest, tekstidest, ning maadest. Kogu erinumbrit, sealhulgas Talviste sissejuhatust Kibuvitsa töösse ning „Lepatriinupunase“ tõlget, saab lugeda siin.

Lühijutus jälgib jutustaja peategelase Marguse teekonda Eesti väikelinnast Pariisi, kus ta plaanib end maalikunstnikuna täiendada, ent peagi kodulinna tagasi pöördub. Teda kujutatakse kui flâneur'i ehk majanduslikult heal järjel olevat hedonistlikku meesoost kuju, kes 20. sajandi alguses Euroopa linnades uitas ja elu vaatles. Talviste juhtis tähelepanu, mismoodi Kibuvitsa looming haakub modernistliku kirjanduse teemade ja stiilidega üldisemalt, nagu näiteks ülalmainitud linna kujutamine kõndiva inimfiguuri aistingute läbi. Aistingud, meeled, kehad ja muu materiaalsus ongi Kibuvitsa loomingus kesksel kohal, ning seda aitab kirjandusteaduslikult uurida posthumanistlik suund, mis on üks Talviste teoreetilisi huvisid.