Marit Karelson kaitseb doktoritööd „Le Temps d’engagement dans les œuvres d’André Gide et de Johannes Semper: les univers fictionnels entre l’élan vital et la littérature engagée“

17. novembril kell 12.15 kaitseb Marit Karelson doktoritööd „Le Temps d’engagement dans les œuvres d’André Gide et de Johannes Semper: les univers fictionnels entre l’élan vital et la littérature engagée“ („Värvatuse aeg André Gide'i ja Johannes Semperi loomingus: fiktsionaalsed maailmad „eluhoo“ ja „värvatud kirjanduse“ vahel“).

Juhendaja:
kaasprofessor Tanel Lepsoo, Tartu Ülikool

Oponendid:
professor Jean-Michel Wittmann, Lorraine’i Ülikool
dotsent Kaia Sisask, Tallinna Ülikool

Kokkuvõte
Väitekiri keskendub André Gide’i (1869-1951) ja Johannes Semperi (1892-1970) ilukirjanduslikele teostele, eesmärgiga analüüsida nende fiktsionaalsesse maailma kätketud aega. Aja mõistet uuritakse läbi Gide’i ja Semperi esseistika, samuti läbi Jean-Paul Sartre’i, Henri Bergsoni, Paul Ricœuri ja Jacques Noiray teooriate. Lähtudes Sartre’i „värvatud kirjanduse“ ideest kujundan mõiste „värvatuse aeg“, et analüüsida Gide’i ja Semperi loomingut. Selline aeg viitab kirjaniku aktiivsele püüdele muuta oma teoste kaudu ühiskonda.   

Nii Gide’i kui Semperi fiktsionaalsetes maailmades esindab aeg indiviidi teadvuse mitmesust. Mõlema autori teostes tekib aeg, kui tegelaste kehad esinevad kujutluspiltidena, mis võivad asuda iseendast väljaspool. Nii saavad tegelased „teiseks“ – nendeks, kes nad ei ole. Analüüsin neid kujutluspilte läbi Sartre’i mõiste „võimalikkus“, mis viitab ideele, et indiviidil on võime kujutleda tulevikku asuvana väljaspool olevikku. Uurides Gide’i loomingus kujutluspilte, mida võib käsitleda „võimalikkusena“, selgub, et nende läbi avalduvat aega võib järjest enam käsitleda aktiivsusena, mida märgib see, et äratuntav ajastruktuur laguneb järjest enam koost. Semperi teostes ei esine tegelaste kehad ainult kujutluspiltidena, mis asuvad endast väljaspool, vaid nad moodustavad „võimalikkuste“ võrgustiku koos tegelastega, kes on nende kõrval. Semperi loomingus on selgemini kui Gide’i puhul äratuntav teose kui erinevatest kehadest koosneva organismi orgaaniline jätkuv areng, mis kätkeb Bergsoni „kestuse“ ja „eluhoo“ elemente. Tegelaste võrgustiku arenemist võib mõtestada kui ühiskonna arengu võrdpilti: nii Semperi kui Gide’i jaoks on oluline indiviidi aktiivsus ühiskonna kujundamisel.