Kuigi Eesti meediamaastikul pühendatakse keskkonnateemadele rohkem tähelepanu kui kümne aasta eest, takerduvad ajakirjanikud nende käsitlemisel sageli kobarprobleemidele iseloomulikku keerukusse. Siinkohal on väga teretulnud teadlastest eksperdid, kes aitaksid valdkonda üldarusaadavalt selgitada ja tavainimesele lähemale tuua, leiti kestliku arengu keskuse vestlussarja meediateemalisel kohtumisel.
Vestlusringis osalesid Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja, Õhtulehe ajakirjanik Priit Pärnapuu, Eesti Rahvusringhäälingu Põlva- ja Võrumaa korrespondent Mirjam Mõttus ning Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht ja ajakirjandusüliõpilane Katariina Järve. Vestlust juhtis Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse eksperdikogu liige Maie Kiisel.
Eestis on ajakirjanikul harva võimalus spetsialiseeruda kitsale teemavaldkonnale. Tavaliselt tuleb uudiste toimetustes tegeleda väga piiratud ajaraamis laia teemaderingiga alates riigikaitsest lõpetades kommunaalteenuste või transpordiga. Seejuures juhindutakse käsitletavate teemade valikul ennekõike avalikust huvist – sellest, mil määral üks või teine probleem inimest puudutada võiks.
Eesti Rahvusringhäälingu Võru- ja Põlvamaa korrespondendi Mirjam Mõttuse sõnul kipub suurte teemade puhul, nagu majanduse arendamine, riigi- või keskkonnakaitse, sageli juhtuma, et selle kõige keskel toimetav lihtne inimene jääb oma huvidega tagaplaanile. Ajakirjanikuna peab Mõttus oluliseks inimlikku lähenemist ja inimeste võimestamist, et muutustega paremini toime tulla.
Kobarprobleemi harutamine nõuab eri valdkondade eksperte
Keskkonnateemasid on Mõttuse sõnul keeruline käsitleda, sest sageli on tegu kobarprobleemidega, mille peensuste mõistmine käib väheste taustateadmiste või ajapuuduse tõttu üle jõu. Siinkohal oleks ajakirjanikul palju abi sellest, kui ka teadlastest eksperdid, kes oleksid valmis keskkonnateemade üksikasju ja seoseid seletama, oleksid kergemini kättesaadavad. „Ajakirjanikuna on võimatu olla kogu aeg kõigega kursis. See, et teatud teemadest rääkida, eeldab, et keegi helistab või kirjutab ja annab vihje,“ rääkis Mõttus.
Lugeja on keskkonnateemadest võõrdunud
Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja märkis, et ajakirjanduse panus keskkonnateemade üldise teadlikkuse suurendamisse on juba seegi, et neid teemasid käsitletakse. Tema hinnangul tehakse seda praegu isegi rohkem, kui lugejad vastu võtta sooviks. Olukorras, kus suur osa Eesti inimestest elab linnades, jäävad keskkonnaküsimused neile üha kaugemaks. Ajakirjanike hinnangul on Eesti kõigi keskkonnamuutuste tuules loodusega siiski veel nii hea seis, et inimesed ei taju probleeme nii põletavana kui mujal maailmas. „Ajakirjandus on nii küüniline, et tehakse seda, mida loetakse, ja auditooriumi huve tuleb arvestada,“ selgitas Riikoja.
Tartu Ülikooli ajakirjandusüliõpilane Katariina Järve leidis, et tulevaste ajakirjanike koolitamisel võiks kaaluda teiste erialadega lõimitud õppe korraldamist. Nii saaksid ka näiteks bioloogid ja teised loodusteadlased täpsemalt aimu, kuidas ajakirjandus ja kommunikatsioon töötavad, samas kui ajakirjandustudengid võiksid saada sissevaate loodusteadusega seotud teemadesse. Ka Mirjam Mõttuse hinnangul on ajakirjanduses sageli inimesi, kelle haridustaust on avalik haldus või majandus, harva leidub aga neid, kes tunnevad sügavuti näiteks bioloogiat või geograafiat.
Õhtulehe ajakirjanik Jaan Pärnapuu, kes on teinud põhjalikke ja andmemahukaid käsitlusi metsandusest, nentis, et keskkonnateemadest kirjutamisel on raske leida uusi lähenemisnurki. Sageli pole selles vallas ka tuntud inimesi, kelle kaudu teksti lugejale ahvatlevaks muuta. Nii juhtub paratamatult, et neist teemadest liiga sageli kirjutada ei saa.
Kuidas saaksid teadlasena ajakirjanikega paremat koostööd teha?
Kestliku arengu keskus on Tartu Ülikooli valdkondadeülene koostööplatvorm, mis toob kokku Tartu Ülikooli teadlased, üliõpilased ja teadmuse, et aidata leida tasakaalupunkt Maa taluvuspiiride ja inimese heaolu vahel. Selleks edendame keskkonnahoidu, ühiskonna tasakaalus arengut ja inimese heaolu toetavat teadus-, õppe- ja arenduskoostööd ning toetame kestliku arengu alast teadmussiiret ja ühiskondlikku arutelu.