Kõne-eelne nutikohtumine võõrkeelega päästab lapse aktsendist

Võõrkeele õppimiseks peab inimesel olema selle keelega kontakt. Nüüd osutavad Eesti teadlased, et keelekontakt võib olla ehe ka nuti- või teleekraani vahendusel. Lapsevanem võiks nende sõnul lapsega kindlasti rääkida emakeeles, kuid varane kokkupuude võõrkeelega ekraani vahendusel annab lapsele hiljem selle omandamisel eelise, kirjutab Novaator. 

„Keel on nakkav nagu viirus. Kui sa keelekandjaga kokku ei puutu, siis sinust kandjat ei saa,“ piltlikustab Tartu Ülikooli saksa keele ja lingvistika lektor Merje Miliste. Kokkupuude keelekandjaga ei pea käima silmast silma, vaid kohtumist võib vahendada ekraan – peaasi, et kontakt on olemas. „Kõik algab kuulamisest ja lugemisest. Täiskasvanute puhul samamoodi ei alga keele omandamine kunagi rääkimisest,“ tõdeb lektor.

Koos inglise keele ja didaktika nooremlektor Natalja Zaguraga vaatles ta oma uues uuringus, kuidas omandavad ekraani kaudu inglise keelt eesti kodukeelega väikelapsed. Nende uuritud õde-venda, kümne-aastane Karola ja kuue-aastane Oskar, hakkasid mänguolukordades inglise keelt kasutama, olles sellega kokku puutunud üksnes Youtube'i videoid vaadates.  

Miliste ja Zagura intervjueerisid õvede vanemaid. Oma hiljutises konverentsiettekandes kirjeldasid nad tehtu põhjal, kuidas vanem saaks toetada korraga nii lapse emakeele kui ka võõrkeeleoskuse arengut.  

Aktsendi vältimise võti

„Meie ajul on keeleõppe mõttes mitu tundlikku perioodi. Näiteks emakeele sõnavormide moodustuses on see ajaaken avatud umbes kuuenda eluaastani. Teise keele grammatika omandamise võime kohta on välja pakutud piir 17,6 eluaastat,“ ütleb Merje Miliste. Eri keelte eripäraseid häälikuid omandab laps kõige vastuvõtlikumalt esimesel eluaastal.  

Natalja Zagura sõnul on seetõttu oluline, et võõrkeelsete videote vaatamist alustatakse suhteliselt vara. „Nooremas eas on lapse jaoks loomulik, et ta ei saa aru päris kõigest, mida talle öeldakse – ka emakeeles. Nii võtab ta võõrkeelt ka vastu üsna loomulikult,“ põhjendab ta. Üle aasta vanuse lapse aju on kohandunud teda ümbritsevate inimeste keele kõlale. „Kui ta ei võta häälikuid vastu ega tee nende vahel vahet, ei suuda ta neid ka ise toota. Sealt tulebki aktsent,“ märgib Zagura.

Nagu oli näha uuritud Karola puhul, oskas tüdruk viie-aastaselt ilma aktsendita inglise keeles rääkida. „Vaikne periood võib lapsel olla päris pikk, aga rääkima hakates räägib ta päris palju ja on rikkaliku sõnavaraga,” sõnab nooremlektor. Tema enda nelja-aastane laps eelistab videoid vaadata emakeeles. „Kuna hiljem laps saab juba rohkem aru, on tal väiksem motivatsioon vaadata arusaamatuid võõrkeelseid videoid,“ arutleb Zagura.

Lapse motivatsiooni keelt omandada hoiab üleval ka Youtube'i algoritm, mis soovitab konkreetsele lapsele just teda huvitavat sisu. Samuti on ekraan Miliste sõnul veasõbralik vahend, mis hindeid ei pane, kuid pakub meeldivaid emotsioone. „Kuna keelest arusaamise kasvades lapsed valivad endale järjest abstraktsema sisu ja keelelise keerukusega saateid, siis nad suudavad ise oma sisemist motivatsiooni pikka aega säilitada,“ ütleb ta.

Eestikeelset sisu nappis

Uuringu sõnum ei ole autorite sõnul, et laps peaks viibima üksnes võõrkeelses keskkonnas. „Vanem ei peaks rääkima lapsega võõrkeeles ja tema kohus on toetada lapse emakeele arengut,“ leiab Merje Miliste. Küll aga saab vanem teadlikult aidata lapsel omandada lihtsamini erinevaid võõrkeeli.  

Nagu näitas Karola ja Oskari näide, on vanema roll esiteks seada lapse nutivahendis veedetud ajale mõistlik ajapiir. „Varasematest uuringutest on teada, et kui tahetakse tasakaalustatud mitme keele arengut, siis kahest tunnist päevast täiesti piisab,“ toob lektor välja.

Teiseks saab vanem eriti just alguses valida, millist sisu laps veebiavarustest vaatab. Sisu võiks olla lapsele eakohane ja arendav. Natalja Zagura sõnul vaatasid ka Karola ja Oskar algul videoid vanematega koos. „Vanem saab toeks olla, kui laps ei oska nutivahendit veel kasutada, ja näiteks selgitada, kuidas videot uuesti mängida. Kui mõni sõna on tõesti arusaamatu, saab lapsevanem vajadusel seletada,“ kirjeldab ta.

Karola hakkas nutivahendit kasutama 2014. aastal ja esimese valikuna näitasid vanemad talle eestikeelseid Jänku-Jussi lühiklippe. Kuna toona oli eestikeelset sisu Youtube'is veel vähe, liiguti puhtpraktilisel põhjusel edasi võõrkeelse sisu juurde. Esmalt vaatas Karola ingliskeelseid lastelaule, hiljem juba inglis- ja venekeelseid multifilme. „Olid venekeelne „Maša ja Karu“, vene keelde tõlgitud prantsuse „Trotro“ ja ingliskeelne „Põrsas Peppa“. Sealt edasi on laps ise liikunud pigem inglise keele suunas,“ loetleb Zagura.  

Oskar alustas samuti Jänku-Jussi multikatest, liikudes vanema õe suunamisel edasi ingliskeelse väikelastele mõeldud õpetliku Youtube'i kanali „Steve and Maggie“ juurde. „Vanemate sõnul puudus neil teadlik kavatsus võõrkeelt õpetada. Videoid vaadati meelelahutuse eesmärgil,“ sedastab Miliste. Samuti ei pidurdanud vanemad hiljem laste valikuid. „Kumbki laps ise otsustas, mida ta vaatab. Niimoodi liikusid nad keelelise keerukuse tasemes omas tempos edasi,“ lisab Zagura.

„Sa ju oskad“

Videote keeleõppe-mõju avaldus Karola ja Oskari vanemate jaoks ootamatult, kui Karola hakkas Youtube'is nähtut koos vanematega rollimänguna järele aimama. Näiteks vestles ta kaamera ees oma mänguasjadega inglise keeles. „Märkasin jooni, mis sarnanevad emakeele arengule. Karola võõrkeelne kõne sarnaneb sellele, kuidas emakeelt omandav laps räägiks,“ toob Natalja Zagura välja.

Näiteks kasutas Karola mõnesid ebareeglipäraseid verbe valesti ehk reeglipäraselt. „Selles eas hakkab laps üldistama. Ta saab aru, mis on reegel: näiteks, et minevikus lisame -ed lõppu. Ta hakkabki kasutama seda analoogiat igal pool, öeldes näiteks came asemel comed,“ kirjeldab nooremlektor. Kuna samasugust üldistusviga teeksid ka inglise emakeelega lapsed, saab Karola ekraaniaja puhul kindlasti rääkida keelekontaktist.

Merje Miliste sõnul on nutilapsed oma aja märk, kuid mitte esimesed, kes ekraani vahendusel keele ära õppisid. Eestiski said just lõunaeesti lapsed 1990. aastatel satelliittelevisiooni vaadates selgeks saksa keele. Tallinnas seevastu levisid Soome kanalid. „Formaat on muutunud, aga põhimõte on sama. Lapsed on stressivabas teise keele mõjuväljas,“ võrdleb lektor.  

Eestis telerilapsi palju uuritud pole, kuid näiteks endise Jugoslaavia riikides küll. Mitmed neist on Miliste sõnul maininud, et koolis saksa keele tunnis ei saanud nad piisavalt tuge. „Õpetajad leidsid, et „sa ju oskad“. Nad ei suutnud niisugust last klassis piisavalt toetada, kui enamus õpilastest polnud varem saksa keelega kokku puutunud,“ selgitab Miliste.

Zagura sõnul on see Eestis muutunud reaalsuseks inglise keele puhul: „Kooli jõuab palju lapsi, kes on samamoodi internetist või arvutimängudest juba keelt õppinud. Samas on inglise keele tunnis lapsi, kes alustavad päris nullist.“ Nutilapsed võivad olla omandanud suulise inglise keele, kuid kirjapilt vajab reeglina veel õppimist. „Kui Karola läks kooli, on vanemad samuti kirjeldanud vaatamiskäitumise muutust. Ta hakkas vaatama videoid koos subtiitritega, et omandada ka kirjapilti,“ sõnab Miliste.

Enne kooli võõrkeele mingil määral omandanud laste õpetamine koolis vajaks tema sõnul laiemat arutelu. Zagura sõnul on nende kui uurijate eesmärk ka lapsevanemate seas võõrkeele omandamise võimaluste kohta sõna levitada. „Räägitakse, et Youtube ja nutivahendid on ohtlikud, aga kui neid kasutada mõistlikus koguses ja teadlikult, väikese suunamisega, siis tegelikult on sellest rohkem kasu kui kahju,“ märgib ta.

Merje Miliste ja Natalja Zagura pidasid ettekande „Kooli minnes keeled suus? Eesti 90ndate telekalastest ja 21. sajandi nutipõlvkonnast“ 12. aprillil Tallinna Ülikoolis peetud 1. Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil.