Antiiktragöödia ringjatest kordustest ja konsonantide kohtuvaidlusest

Klassikalise filoloogia nooremteadur Beatrice Veidenberg ning ladina ja vanakreeka keele lektor Neeme Näripä kirjutasid Lähis-Ida ja Vahemeremaade Vanade Kultuuride Uurimiskeskuse konverentsil peetud ettekannetest. 

Beatrice Veidenbergi ettekanne lähtus eelkõige tema eelmisel aastal kaitstud magistritööst ja käsitles antiiktragöödia ringjat ülesehitust, Neeme Näripä aga keskendus Lukianose meelelahutuskõnele konsonantide kohtuvaidlusest.

Ringjad struktuurid loomas tähendust Aischylose tragöödias „Palujannad“

Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Aischylose näidendeid on ikka peetud raskekoelisteks ja teatud ulatuses arhailisteks, kuna esindavad enam koori lüürilist tähtsust. Lisaks on Aischylose tragöödiate, eriti aga „Palujannade“ puhul, märgatud ringjat korduste struktuuri, mille põhjal lõpetavad teose tegelased oma kõne sellega, millega nad on seda alustanud. Seesuguse nähtuse puhul võib mõelda ringkompositsioonile. Kasutades ringkompositsiooni – ringjate struktuuride – ehk paralleelsete ja raamistavate korduste otsingut, avaldub tragöödia koori sissemarsi osas, et ringjad struktuurid aitavad luua oma publiku ja kontekstiga suuremat ja tõhusamat sidet. 

• Esiteks ilmnes uurimuses, et ringstruktuurid toetavad kommunikatiivsel viisil olulisi motiive, mis tähistavad eelkõige tragöödia religioosset kui ka ajalis-ruumilist aspekti: ühtpidi loovad nende motiivide kordused kontakti kaasaegse kultuuriruumi traditsioonidega, teisalt aga füüsilise siin-ja-praegu hetkega. 
• Tuvastatud ringstruktuuride analüüs näitas teiseks, et teatud teema kordused oma kindlates positsioonides (teksti asukohas) rõhutavad enim antud tragöödia narratiivi ehk lugu, eelkõige peategelaste probleemi ja tegevust käivitavat argumenti. 
• Kolmandaks aitavad ringjad korduste struktuurid tuua esile erinevaid etnopoeetilisi registreid, mis kaasnesid Antiik-Kreekas eelkõige rituaaliga. Need keelekasutuse registrid (ka diskursused) on eepilis-narratiivne mythos, leinalaul (threnos) ja kleetiline hümn (jumalatele pühendatud kiidulaul). 

Seesuguste diskursuste ja laulutraditsioonide leidmine tekstis paljastab, et Aischylose tragöödia „Palujannad“ esimene koori osa oli väga tihedalt seotud oma aja ja ruumiga ning toetus paljuski oma kaasaja publikule, tema tundmustele ja tema kultuurilisele taustale. 

Atika dialekti prestiiž ja vägivald Lukianose teoses „Vokaalide kohus”

Lukianos elas 2. sajandil meie aja järgi Rooma keisririigis. Ta oli päritolult süürlane, olles sündinud kunagise Kommagene kuningriigi aladel Samosatas. Ta omandas retoorilise hariduse ning rändas ringi mitmel pool keisririigis, esinedes kõnedega. Ta jõudis välja Galliani ning peatus pikemalt Ateenas. Olemaks edukas filosoofina, pidi ta demonstreerima oma traditsioonilist kreeka haridust, mille üks osa oli Lukianose päeviks juba arhailise atika dialekti suurepärane valdamine. Samas oli kreeka kultuur tema jaoks siiski võõras ning Lukianose identiteet mitmekihiline – ta oli süüria päritolu Rooma kodanik, kes kuulus kreekakeelsesse kultuurieliiti. 

Lukianose teoses „Lexiphanes” öeldakse atika dialektis kõnet pidanud Lexiphanese kohta, et too teeb enda arvates midagi väga tähtsat, kui räägib võõrapäraselt ja suhtleb tuhat aastat vanas arhailises keeles. „Vokaalide kohus” on fiktiivne kõne, milles S täht (Sigma) süüdistab T tähte (Tau) selles, et Tau on röövinud temalt palju sõnu ning olnud tema suhtes vägivaldne. Kahekordse T kasutamine kahe S-i asemel on atika dialekti tunnus, seega kaudselt on süüdistuse sihtmärgiks just atika dialekti nn pealetung. Samas on süüdistuskõne aga mitmes aspektis groteskne. Kõne ise on kirjutatud üldiselt atika dialektis (välja arvatud kahe S vormid). Sigma süüdistab Taud ka Atikas asuva Hymettose/Hymessose mäe röövimises, millele ei tohiks tal ometi pretensiooni olla. Viimaks kiidab ta oma tähestikunaabrit Rood, kuid jätab mainimata, et tema teiseks naabriks on justnimelt kuri Tau.

Need tähed – Roo, Sigma ja Tau – moodustavad kolmiku, mille puhul saaks näha paralleele Lukianose enda kolmekihilise identiteediga ja võimalike sisepingetega nende kihtide vahel.

Konverents toimus 13.–15. septembrini 2024 ning keskendus prestiiži ja tähenduslikkuse küsimustele Vana Lähis-Ida ja Vahemereruumi kultuurides ning ühiskondades. Konverentsi kaaskorraldajad olid klassikalise filoloogia professor Janika Päll ja klassikalise filoloogia lektor Ivo Volt.