Eesti keeles on hiina keelega seotud ütlusi, mis vihjavad selle keerukusele. "See on raske nagu hiina keel" on üks neist. Järgmises "Teadlikkuse tõstmise minutis" arutab meie Taiwani koordinaator Mart Tšernjuk, kui keeruline on hiina keel ja mida me võiksime selle kohta teada.
Kui keegi ütleb, et ta õpib hiina keelt, siis suure tõenäosusega mõtleb ta selle all mandariini hiina keelt. Mandri-Hiinas nimetatakse seda pǔtōnghuà’ks ehk ’üldkasutatavaks keeleks’, Taiwanis aga guóyǔ’ks ehk ’riigi keeleks’.
Kuid lisaks ametlikule mandariini keelele räägitakse Hiinas veel palju keeli ja murdeid, mis erinevad omavahel vähemalt sama palju kui euroopa erinevad keeled. Mandri-Hiinas räägib mandariini keelt esimese keelena üle 900 miljoni inimese, kuid ülejäänud mitusada miljonit inimest seda keelt emakeelena kõnelda ei oska. Oluline erinevus euroopa keeltega on aga see, et kirjakeel on Hiinas ühtne. See tähendab, et kui kõnes üksteist ei mõisteta, siis kirjas saadakse põhimõtteliselt üksteisest aru.
Hiina Rahvavabariigis kirjutatakse hiina kirjamärke peale 1956. aasta keelereformi lihtsustatul kujul. Taiwanis, Hongkongis ja Macaus on aga jätkuvalt kasutusel traditsioonilised ehk aastatuhandeid kasutusel olnud algupärased kirjamärgid. See ei tähenda, et kogu kirjasüsteem oleks täiesti erinev. Teatud hulk märke on, nagu nimigi ütleb, muudetud veidi lihtsamaks, mis tähendab põhiliselt seda, et vähendatud on märkide kirjutamiseks vajalikku joonte arvu. Selle reformi eesmärk oli tõsta hiinlaste kirjaoskuse taset ja selles mõttes on see end õigustanud. Samas on lihtsustamise tõttu läinud sageli kaotsi märkide algupärane kuju ja teatud juhtudel hoopis tekitanud segadust juurde. Hiina kirjakeele põhjalikumalt mõistmiseks on kasulik alustada õppimist traditsioonilistest märkidest ning sinna kõrvale õppida sujuvalt selgeks ka märkide lihtsustatud kirjaviis. Sedapidi on õppimise protsess kindlasti loogilisem kui vastupidi. Keda aga keele süvitsi mõistmine ei huvita, siis võib loomulikult asuda kohe lihtsustatud märkide kallale.
Kuna hiina kirjasüsteem ei ole foneetiline, siis on läbi aegade kirjamärkide häälduse edasiandmiseks kasutatud erinevaid foneetilisi kirjaviise. Tänapäeva kõige levinumaks foneetiliseks kirjasüsteemiks on 1958. aastal Hiina Rahvavabariigis ametlikult kasutusele võetud pīnyīn ehk ’kirjutatud hääldus’. Seda süsteemi kasutatakse valdavalt kõigis hiina keele õpikutes ja õppeasutustes ning selle abil on võimalik sisestada hiina märke ka arvutisse või nutitelefoni. Kuid siiski on selle kõrvale jäänud alles ka teised foneetilised kirjaviisid, mis teatud juhtudel on isegi loogilisemad ja annavad hääldust täpsemalt edasi. Kuid kuna pīnyīn on saanud valdavaks, siis on ülejäänud süsteemide mõistmine vajalik ainult eriala spetsialistidele. Huvitav on märkida ka seda, et Taiwanis on pīnyīn’i kõrval kasutusel ka üldse mitte ladina tähtedel põhinev foneetiline kirjaviis, mis on rahvasuus tuntud nelja esimese hääliku järgi kui bopomofo.
Üldiselt võib öelda, et kuigi hiina kirjakeele õppimine on teiste keeltega võrreldes kindlasti aeganõudvam protsess, siis kõnekeel koos grammatikaga on pigem lihtsam. Nii et kõigile teada ütlus „raske nagu hiina keel“ ei vasta tegelikult täielikult tõele. Iga teekond algab esimesest sammust - nagu ütles juba vana hiina tark Lǎo-Zǐ.
Loe ja kuula lisaks:
"Teadlikkuse tõstmise minuti" sarjas uurime lühidalt erinevaid hoiakuid, arvamusi ja arusaamu, selgitame nende tagapõhja ja lükkame ümber levinud valearusaamu.