Norra keele ja kirjanduse üliõpilane Margery käis 2024. aasta kevadel välisüliõpilasena Norras. Ta kirjutab oma vahetussemestri kogemusest Kristiansandi linnas, Agderi Ülikoolis.
Miks soovisid välismaal õppida?
Soov välisülikoolis õppida tuli mul juba esimestel kuudel ülikoolis. Teadsin, et norra keelne keskkond lihtsustab oluliselt keeleõpinguid ning kuna ma tahtsin ka proovida, kuidas oleks elada Norras, kohas, mille keelt ma õpin, otsustasin kandideerida Erasmus+ programmi raames välismaale. Mainisin oma huvist ka programmijuhile ja sealt sai alguse tegutsemine, et ka päriselt välisülikooli minna.
Kuidas sujus kandideerimisprotsess? Kas oli midagi, mis valmistas raskusi või üllatas?
Kandideerimisprotsess oli väga arusaadav, sest kõik dokumendid, mida esitama pidi, olid ülikooli kodulehel olemas. Alustasin kandideerimisprotsessiga juba esimese aasta sügisel, et teise aasta kevadsemestril juba välisülikoolis olla. Kõige suuremaks takistuseks oli see, et algselt ei tahtnud Agderi Ülikool meid õppima võtta. Nad arvasid, et kõik Norraga seonduvad ained on meil eesti keeles ja meie keeleline tase ei ole piisav, kuid tegelikult see nii ei olnud. Novembri lõpus sai see lahendatud ja alles siis teadsin kindlalt, et juba jaanuari alguses lendan Norra.
Mis oli sinu kõige meeldejäävam kogemus õpingute ajal?
Minu kõige meeldejäävam asi on tavaline Norra loodus. Meie ühikas asus mere äärest viie minutilise jalutuskäigu kaugusel ning kõik vabad hetked veetsime seal. Talvel jalutasime niisama ning soojemate ilmadega käisime seal ilusa ilmaga kohustuslikku kirjandust lugemas.
Kas õpirändes olek on mõjutanud sind ka Eestis tagasi olles?
Õpirändes olek arendas mu keeleoskust, suurendas silmaringi ning muutis mind ka kindlasti julgemaks.
Mida soovitaksid tudengile, kes kaalub Erasmus+ õpirändes osalemist?
Kui üksi ei julge, siis saab alati ka kursusekaaslasega koos minna. Nii on alati vähemalt üks sõber olemas ja koos on alati lihtsam. Koolis olevaid loenguid on ka mitmekesi pärast hea üle arutada.