Sündmusest räägitakse tavaliselt siis, kui mingi üksikelement katkestab asjade tavapärase kulgemise, eraldab oleviku minevikust, võimaldab reeglite peatumise ning, mis kõige olulisem, põhjustab mingi semantilise ja sümboolse ümberstruktureerimise. See ümberstruktureerimine võib luua uue võimaluste välja (Bourdieu), võib viia ootushorisontide teistsuguse sünkroniseerimiseni (Durkheim) ja põhjustada muutusi kujutlusmaailmas (Lotman). Võib väita nagu François Dosse, et „sündmuse põhiline osa seisneb tema jäljes, selles, milliseks see muutub kõikvõimalike kajade mittelineaarses järellainetuses.“ [1]
Artiklis pealkirjaga „Sündmuse kirjutus“, mis tõukub 1968. aasta maisündmustest, teeb Roland Barthes, Derrida jälgedes, põhimõtteliselt vahet kõnel (parole) ja kirjutusel (écriture), millega on võimalik sündmust kajastada. Viimane eristub esimesest, sest lahutab teo ja diskursuse ning samas toob esile „kirjapandu jõu, tagasipööramatu jälje raskuse“. Kirjutus on vägivaldne, nagu ka vägivald ise on kirjutus. Esimene seevastu on vahetu ja omane parasjagu tekkivale ajaloole, mis Barthes’i järgi on ennekõike auditiivne. Nõnda märgib autor joonealuses märkuses: „Meenutagem liikumatuid inimesi tänavatel, kes ei näinud midagi, ei vaadanud millegi poole, kes hoidsid oma silmad maas, kuid surusid kõrva vastu transistori, millest on saanud uus inimanatoomia osa.“ [2]
Nagu nüüdisajal märgata võib, ei ole selleks inimese uueks organiks mitte transistor, mis väiksema või suurema sündmuse puhul taskust välja võetakse, vaid nutitelefon; ja välja võetakse see mitte niivõrd selleks, et kuulata (ehkki see funktsioon pole täielikult kõrvale jäetud), vaid selleks, et pildistada ja filmida (või lausa iseennast pildistada ja filmida), mis Barthes’i perspektiivi üksiti ümber pöörab. Foto on jõuliselt tunginud kõne ja kirjutuse vahele, ületades nende vastandlikkuse, sest võib nüüdsest olla samaaegselt vahetu ja pööramatu.
Et taolisest nähtusest paremini aru saada, kõnelevad Kanada, Prantsusmaa ning Eesti keele-, kirjanduse ja kultuuriuurijad piltide muutunud rolli ja seose üle sündmusega üldisemalt, mitte ainult tänapäevases kontekstis, vaid ka ajaloolises, sotsiaal-antropoloogilises, filosoofilises, esteetilises või lingvistilisesvõtmes. Tähelepanu all ei ole mitte ainult sotsiaalne ja fotograafiline pilt, vaid pilt kogu oma ambivalentsuses, olgu see materiaalne või kujutluslik.
AJAKAVA:
Neljapäev, 15 veebruar
Lossi 3-307
09.30 Avasõnad: prof Margit Sutrop, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan
11.30 Kohvipaus
13.00 Lõuna
16.00 Kohvipaus
Reede, 16. veebruar
Jakobi 2-110
11.45 Kohvipaus
12.45 Lõuna
15.45 Kohvipaus
Konverents toimub prantsuse ja inglise keeles.
Konverentsi teaduskomitee:
Täiendav info ja kontakt: Tanel Lepsoo (tanel.lepsoo@ut.ee) ja Age Allas (age.allas@ut.ee)
[1] François Dosse, Renaissance de l’événement. Un défi pour l’historien : entre Sphinx et Phénix, Presses universitaires de France, coll. « Le nœud gordien », 2010, p. 316.
[2] Roland Barthes, „L’écriture de l’événement“ in Communications, novembre 1968.
Konverentsi toetavad TÜ rahvusteaduste baasfinantseerimise fond, Tartu Ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA, Pariisi VIII ülikool, Aix-Marseille ülikool ja Prantsuse instituut Tallinnas