Kontrastiivlingvistika II ettekandepäeva teesid 12.12.2014

Moodalus kui keeles kõikjal olev esineb nii suulistes kui kirjalikes kontekstides erinevate grammatiliste ja leksikaalsete vahendite kaudu. Kuigi modaalsust on palju uuritud (Kratzer 1978, Perkins 1983, Palmer 1986, Givón 1984, 1990, Bybee jt 1994, Nyts 2001, 2005, Cornillie 2009), pole nii põneva valdkonna kohta kaugeltki ammendavaid tulemusi. Küllap on üheks põhjuseks ka eelduste hulk, mis ristub modaalsusega, milles mõlemas on omakorda tugev konversatsiooniline taust ning seotus inimeste väärtuspõhiste otsustustega. Modaalsuse uurimisel peame arvestama nende maailmadega, mis sobivad kõneleja võimalikult paljude uskumuste, soovide, kavatsuste, aga ka sotsiaalsete normide ning seadustega.

Selles töös olen vaadanud eesti kultuuriruumis pikaaegset head vastukaja leidnud inglise kirjanike W. S. Maughami ja John le Carré loomingut ning võrrelnud autorite tekste eestikeelsete tõlgetega, et leida modaalsuste edasiandmise võimalusi. Eelkõige huvitab mind, milliseid keelelisi vahendeid (leksikaalseid, grammatilisi) on modaalsuste eesti keelde tõlkides kasutada saadud. Samavõrra on tõlkelisest seisukohast intrigeerivad ka juhtumid, kus nii lähte- kui sihtkeeles modaalsust selgesõnaliselt väljendatud pole, kuid kus siiski on tegemist modaalsusega (nt episteemiline partikkel). Tulemused on kasulikud nii tõlkijatele kui ka keeleõpetajatele-õppijatele.

Ettekanne põhineb kirjaliku diskursuse täiendamise ülesande (DCT, vt Blum-Kulka et al. 1989) kaudu saadud eesti ja soome emakeelsete kõnelejate moodustatud palvetel ja küsimustel, mida on varem võrreldud erinevate grammatiliste ja leksikaalsete tunnuste osas ka vene, prantsuse ja leedu vastava materjaliga (Pajusalu et al.  submitted). Siinses ettekandes vaadeldakse täpsemalt, milliseid modaalkonstruktsioone kasutasid eesti ja soome keelejuhid erinevates olukordades. Ootuspäraselt on eesti keele sagedaim modaalverb saama ja soome keele sagedaim voida, kuid kui soome materjalis saada üldse ei esinenud, siis eesti materjalis olid siiski ka mõned võima kasutused. Mõlemas keeles on modaalverbid uuritud kontekstides valdavalt konditsionaalsed, kuid eesti materjalis esineb pisut rohkem ka indikatiivis modaalverbe. Modaalkonstruktsioonidena käsitlen ettekandes ka mõningaid teisi verbe ja väljendeid (jõudma/ehtiä, aega olema/olla aikaa jne), mis esinevad vaadeldud kontekstides samas funktsioonis kui modaalverbid, st pehmendavad palvet või küsimust.

Viited
Blum-Kulka et al. 1989 = Blum-Kulka Shosana, House and Kasper (Eds.) 1989. Cross-cultural pragmatics: requests and apologies. Norwood, New Jersey: Ablex Publishing Corporation
Pajusalu, Renate; Maret Kaska, Birute Klaas-Lang, Karl Pajusalu, Anu Treikelder, Virve-Anneli Vihman. Requesting in five languages: Characteristics of request formulation in Estonian, Finnish French, Lithuanian and Russian, submitted.

Prantsuse devoir ja eesti pidama on kirjelduste järgi (nt Erelt 2001, 2013, Kronning 2001, Vetters 2004, 2012) väga sarnaste kasutusvaldkondadega modaalverbid. Mõlemal on palju modaalseid tähendusi, mis on seotud enamasti vajalikkuse või paratamatuse väljendamisega.

Ettekandes võrdlen nende modaalverbide episteemilist kasutust eesti-prantsuse paralleelkorpuse (http://corpus.estfra.ee/ee) põhjal moodustatud uurimiskorpuses. Korpuses leidub näiteid mõlemasuunalistest tõlgetest ja välja on võetud eraldi verbi pidama ja verbi devoir vasted. Tõlgete analüüsimisel selgus, et episteemilise modaalsuse puhul leidub tõlgetes muid vahendeid kui vastav modaalverb oluliselt sagedamini kui mitte-episteemilise (nt deontilise) modaalsuse puhul. Veel torkab silma, et episteemilises tähenduses kasutatakse verbi devoir verbi pidama vastena tunduvalt rohkem kui verbi pidama verbi devoir vastena. Ettekandes vaatlen, millest need erisused võivad olla tingitud. Uurin, milliseid vasteid kummaski keeles modaalverbi puudumisel kasutatakse, millistes kontekstides need ette tulevad ning mis võib mõjutada tõlkevaste valikut. Püüan välja selgitada, kas mittevastavused tõlketekstides osutavad erinevusele nende modaalverbide episteemilises tähenduses ja kuidas seda erinevust saaks kirjeldada.  

Viited:
Erelt, M. (2013). Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. Tartu: Preprints of the department of Estonian of the University of Tartu 4.
Erelt, M. (2001). Some Notes on the Grammaticalization of the Verb pidama in Estonian. In Estonian: Typological Studies V, Mati Erelt (ed.). Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 18. [Publications of the Department of Estonian of the University of Tartu 18.]) Tartu: Tartu  Ülikooli Kirjastus, 7–25.
Kronning, H. (2001). « Pour une tripartition des emplois du modal devoir », in : Dendale, P., van der Auwera, J. (éd.) Cahiers Chronos 8, 67-84.
Vetters Carl (2012), « Modalité et évidentialité dans pouvoir et devoir : typologie et discussions », Langue française, 2012/1 n°173, p. 31-47. DOI : 10.3917/lf.173.0031
Vetters, C. (2004). « Les verbes modaux pouvoir et devoir en français », in : Revue belge de philologie et d’histoire, Tome 82 fasc. 3, Langues et littératures modernes - Moderne taal en litterkunde, 657-671.

Eitus kui loogiline kategooria kuulub keeleuniversaalide hulka ning selle mõistmine ning tõlkimine sujub igapäevasuhtluses harilikult probleemideta. Ka oskuskeelsetes tekstides, mida iseloomustab maksimaalne konkreetsus, selgus ja ühetähenduslikkus, ei tarvitse eituse väljendamisega kaasneda erilisi raskusi. Seevastu ilukirjanduslikus tekstis, kus keelte tüpoloogilistele ja muudele iseärasustele võib lisanduda autori stiilitaotluslik mäng oma keele morfoloogiliste, süntaktiliste ja leksikaalsete struktuuridega, on tõlgendusvõimalusi rohkem ning pahatihti ei õnnestu sõnastada tõlget nii, et see annaks edasi kõiki originaalis sisalduvaid nüansse. Ettekandes käsitletakse mõningaid probleeme eituse tõlkimisel, illustreerides seda näidetega saksa filoloogia üliõpilaste tõlketöödest ja mõnede saksakeelsete ilukirjandustekstide publitseeritud tõlgetest eesti keelde.

Kirjandus:
Erelt, Mati u.a. 1993: Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: kiri. Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn.
Keller, Rudi (Hrsg.) 1997: Linguistik und Literaturübersetzen. Gunter Narr Verlag. Tübingen.
Polenz, Peter von 1985: Deutsche Satzsemantik. Grundbegriffe des Zwischen-den-Zeilen-Lesens. de Gruyter. Berlin; New York.
Sang, Joel 1983: Eitus eesti keeles. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn.
Weinrich, Harald 1993: Textgrammatik der deutschen Sprache. Dudenverlag. Mannheim; Leipzig; Wien; Zürich.

Erinevalt eesti keelest on rootsi nimisõnadel määratud ja määramata vorm, mille kasutamise omandamine valmistab eestlastele raskusi. Ka küllalt hea keeleoskusega inimesed teevad hulgaliselt vigu, mida nad ei oska seletada. Grammatikaõpikutes on reegleid liiga palju, need kehtivad sageli väikese arvu juhtude kohta, on liiga üldsõnalised ega kata kogu definiitsuse kasutust. Väga tihti ei osata reegleid õigesti rakendada sellepärast, et ei tunta ära kontekste, kus mingisugune reegel kehtib.

Oma ettekandes tahan tutvustada üht varianti definiitsuse liigitamiseks, mis annab ülevaatliku pildi sellest nähtusest rootsi keeles ja võimaldab seeläbi kontekste paremini ära tunda. Selle liigituse alusel on läbi viidud uurimus, milles selgusid eestlastest rootsi keele kasutajate vead rootsi nimisõnade määratud ja määramata vormide kasutamisel definiitsuse eri kategooriates.

Ettekanne käsitleb eesti karitiivse omadussõna sufiksi -tu ja abessiivi vasteid inglise keeles ning analüüsib nende leksikograafilist käsitlust kakskeelsetes sõnaraamatutes. Karitiivse sufiksiga omadussõnad on sõnastikes üldiselt paremini esindatud, nt ravimatu haigus ’incurable disease’. Abessiivi puhul on aga tegemist muutevormiga, mis jääb sõnastike koostamisel tavaliselt märkamata, nt ravimata haigus ’untreated disease’. Ettekandja leiab, et kakskeelsetes sõnastikes on oluline ära tuua tüüpilised kollokatsioonid ning tuleb kajastada ka neid juhtumeid, kus teises keeles on vasteks muutevorm. See aitab kakskeelseid sõnastikke leksikaalselt rikastada ning parandab nende sümmeetriat.

Metafoorkasutus tähendab ajavormi kasutamist ülekantud tähenduses kontekstides, mille semantika on vastuolus sõnavormi esmase tähendusega. Nii näiteks on praesens historicumi puhul olevikuvorm minevikulises kontekstis ning seetõttu ei väljenda ajavorm enam tegevust olevikus, vaid omandab ülekantud tähenduse ja tähistab olukorda või tegevust minevikus. A. Bondarko rõhutab, et sellise vormikasutuse kontekstile on sageli iseloomulik eriline ekspressiivsus ja emotsionaalsus, mistõttu ei sobi metafoorne vormikasutus igasugustesse tekstidesse. Eelkõige esineb ülekantud tähenduses ajavorme ilukirjandustekstides ja kõnekeeles. (Bondarko 1971: 170−174)

Ajavormide metafoorkasutus valmistab raskusi nii keeleõppijale, kui ka tõlkijale. Tõlkija peab mõistma originaalteksti autori eesmärke ja pragmaatikat ning otsustama, kas ja kuidas on võimalik seda säilitada ka tõlkes. Oma ettekandes analüüsin mõningaid ajavormide metafoorkasutuse juhtumeid ning püüan välja selgitada, mil määral tõlkija üritab ajavormide metafoorkasutust edasi anda sihtkeeles ning kui palju läheb tõlkes tegelikult kaotsi. Originaalteksti ja tõlke vahelised erinevused võivad olla tingitud konkreetse tõlkija strateegiast, lähteteksti autori kavatsuste mittemõistmisest või objektiivsetest grammatilistest põhjustest.

Viited:
Бондарко А. В. (1971) Вид и время русского глагола. Москва.

Keel ja poliitika on üksteisega tihedalt seotud, olgu see valimisvõitluste, kõnede, ajaleheartiklite või muu kaudu. Sageli on poliitiline keelekasutus tihedalt seotud võimuküsimusega – ideoloogiline  sõnavara ning teadlik sõnavalik mängib väga olulist rolli. Kõned on justkui võim omaette, kus olulisim on sõnum, mida kõneleja edastada tahab. Seetõttu kasutatakse keelt sageli vahendina, et käskida, suunata, veenda või selgitada. Üks enimlevinud viise, et oma veendumusi ning eesmärke poliitikas keele abil edasi anda on modaalsus ning eriti deontiline modaalsus, mida enamjaolt väljendatakse kindlate modaalverbidega.

Ettekandes soovin tutvustada oma esimest põhjalikumat uurimust, bakalaurusetööd. Sealjuures toon ära esmalt, mida saksa ja eesti keeles modaalsuse all mõistetakse, millised verbid on modaalverbid ning millised neist kohustuslikkusefunktsiooni endas kannavad. Lisaks esitlen uurimuse tulemusi – millises kontekstis ning kui sageli esinevad nad Angela Merkeli ja Toomas Hendrik Ilvese kõnedes ning kellele enim kohustusi jagatakse?