Installatsioon "Noored pildis: 1968"

„Noored pildis: 1968“ on inspireeritud veebruarist maini kestnud vestlussarjast, mille kulminatsiooniks on tänane installatsioon. Vestlussarja viisime läbi kultuurisalongis Üheteistkümnes, kus meie külalisteks olid Tambet Tuisk, Raili Marling, Kadi Kreis, Rebeka Põldsam, Peeter Laurits ja Robert Varik. 1968. aasta kevadel alanud Pariisi noorte tudengite rahutused leidsid maailmas väga laia kõlapinda, mis ka nüüd, 50 aastat hiljem, oma pikaajaliste mõjutustega ühiskonnas nii mõtte- kui kõneainet pakuvad. Installatsiooni koostasid prantsuse keele ja kirjanduse 1. aasta tudengid oma meeskonnatöö praktika raames. Näitus avati 2018. aasta Tartu Tudengipäevade programmi osana.

Vestlussarja loengud

Tambet Tuisk: "Sa oled tundetu nagu telliskivi!" (5. veebruar 2018)

Prof. Raili Marling: "Ma ei vaja vabastamist, saan ise hakkama" (19. veebruar 2018)

Kadi Kreis: "Ma eelistan inetust ilule, sest see kestab kauem" (10. märts 2018)

Rebeka Põldsam: "Valie Export" (23. märts 2018)

Prof. Peeter Laurits: "Kaotatud kuuekümnendad" (23. aprill 2018)

Robert Varik "Sündinud liiga hilja?" (1. mai 2018)

 

Pariisi tudengirahutused seisid eelkõige kapitalistliku riigikorra vastu, eeskätt Prantsusmaa tolleaegse presidendi Charles de Gaulle’i, kes oli peale teist maailmasõda erinevatel positsioonidel riigi valitsemisel osalenud ning loonud Prantsusmaad enda näo järgi. Riik proovis näida sõltumatu ja seda eelkõige just Ameerikast. Prantsusmaa jälgis kriitiliselt Suurbritannia ja USA suhteid, nimetades Suurbritanniat USA „trooja hobuseks“. Taheti saavutada sama positsioon, mis oli Prantsusmaal enne maailmasõdu — riik, millele vaatavad kõik alt ülesse. Prantsusmaa ühiskond oli killustunud. Ühelt poolt oldi Ameerika kui ülimalt kapitalistliku riigi vastu, teiselt poolt  rajas Prantsusmaa enda sisepoliitikas samalaadset konservatiivset rada, mis oma ideede poolest oli samuti kapitalistlik ning väheste sotsiaalsete tugedega. Rahvast ärritas Prantsusmaa liigne konservatiivne suhtumine riigiasjadesse. Mõisteti, et kahe maailmasõja järel ei saa asjad toimida  samamoodi nagu enne.

Rahutused saidki alguse noortest, kellele lisandusid hiljem töölised, sotsialistid, kommunistid ja paljud teised mässumeelsed. Tudengid nõudsid rohkem vabadust ja inimlikkust õppetöös. Tolleaegsed noored olid sündinud teise maailmasõja järgsel beebibuumil ning generatsiooni suurus oli rahutuste üks võtmeosasid — palju õpilasi, kuid vähe võimalusi. 1968. aasta maikuus alanud tudengirahutused kasvasid märkimisväärselt lühikese ajaga millekski palju monumentaalsemaks, kui algul arvata võiks. Nanterre’i ja Sorbonne’i ülikooli okupeerimisele järgnes üle 10 miljoni osavõtjaga töölisrahutus.

Installatsiooniga püüame edasi anda osa tolle ajastu rahutust ja mässumeelselt vaimust. Ühel hetkel saabub piir, mil ühiskond lõpetab kikivarvul käimise ja haarab ohjad. Sellist 50 aasta tagust plahvatusohtlikku ja sõjakat atmosfääri üritasimegi jäädvustada.

Katariina Helene Arrak, Margaret Loik, Beatrice Veidenberg

Üritus FBs