Fotonäitus „Vilnius – 700 aastat noor“

Maailma keelte ja kultuuride instituudi trepigaleriis on Vilniuse fotod 19. sajandi lõpust tänapäevani. Näituse avas Leedu suursaadik Raimonda Murmokaitė kümnendat korda toimunud tudengikonverentsi Bridges in the Baltics raames.

Esimene ajalooline dokument, kus mainitakse Vilniuse nime, on suurvürst Gediminase kiri 25. jaanuarist 1323 Lübecki, Bremeni, Magdeburgi, Kölni, Sundi ja teiste linnade elanikele. Selles kutsub ta vaimulikke, rüütleid, kannupoisse, kaupmehi, arste, seppi, ratasseppi, kingseppi, parkaleid, möldreid ja teisi käsitöölisi tulema Leedu suurvürstiriiki elama, et tegutseda oma ametialal ilma piirangute ja maksudeta. Just tänu sellele esmamainimisele peetakse 25. jaanuari Leedu pealinna sünnipäevaks ning tänavu tähistab Vilnius oma 700. aastapäeva.

Vilniuses, mis on olnud 13. sajandist 18. sajandi lõpuni Leedu suurvürstiriigi poliitiline, majanduslik ja kultuuriline keskus, kus asus ka Ida-Euroopa üks vanimaid, 1579. aastal asutatud ülikool, on vaatamata tulekahjudele, sõdadele, invasioonidele ja okupatsioonidele säilinud nii muljetavaldavad gooti ja renessansiajastu, barokk- ja klassitsistlike hoonete kompleksid kui ka esialgne keskaegne planeering ja looduskeskkond, mis moodustavad kokku väga mitmekesise ja harmoonilise linnapildi. Tunnustamaks Vilniuse väärtust ja originaalsust, kanti selle ajalooline keskus 1994. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Nagu Tartu, kannab ka Vilnius UNESCO kirjanduslinna nime, mis räägib selle olulisest rollist kultuuri- ja kirjakeskusena.

Sellel Vilniuse 700. aastapäevale pühendatud tagasihoidlikul fotonäitusel eksponeeritud pildid on segu vanast ja uuest, mis selles ajaloolises linnas nii harmooniliselt segunevad. Paljud kunstnikud on jäädvustanud nii linna arhitektuuri kui ka igapäevaelu stseene. Kuid linna viljakaim kroonik oli Jan Brunon Bułhak (1876–1950), kes tegi Vilniusest tuhandeid pilte ajavahemikus 1910–1944, jäädvustades vanalinna tänavaid, kirikuid, paleesid, elurajoone ja avalikke ruume, sealhulgas ümbritsevate küngaste tipust tehtud võrratud panoraamvaated. Kui vaja, ei kohkunud fotograaf tagasi ka kirikute kellatornidesse ronimast, et linna vaimu oma fotodele püüda.

„Vilnius heliseb, mängib ja laulab oma kirikutornidega, naeratab oma aiaõitega, punastab oma katusekividega, lummab oma roheliste küngaste ja selgete jõgedega ning liigutab iga armastavat südant. Vilniuse kellad kajavad prohvetlikult ja kõlavalt: me olime ja oleme siin ning jääme siia!“ kirjutas Bułhak selle linna kohta, mida ta nii väga pildistada armastas. Leedu rahvusmuuseumi loal on sellel näitusel mitmed tema fotod, et anda aimu sellest rikkalikust pärandist, mida tuli pärast Teise maailmasõja purustusi ning nõukogude okupantide tahtlikku hävitustööd vanade kvartalite kallal taastama ja uuesti üles ehitama hakata.

Tänapäeval pildistavad seda 700-aastast linna palju nii professionaalid kui ka külalised ja linnaelanikud. Eri autorite pildid väljendavad endiselt samasugust imetlust ja armastust, mida tundis selle linna kõige ustavam fotograaf Jan Bułhak. Ükskõik, kas tänavanurgalt või linna kohal liuglevast kuumaõhupallist vaadatuna, jätkab Leedu pealinn Vilnius, mida mõned kutsuvad armastavalt Põhjamaade Ateenaks, Leedu Jeruusalemmaks, Vilneks, Wilnoks, Wilnaks (see on tunnistus multikultuursusest ja inspiratsioonist, mida see on pakkunud tervetele põlvkondadele, kes leidsid siin endale kodu ja varjupaiga), inimeste intrigeerimist ja lummamist oma ajaloolise mineviku ja elava olevikuga.

Foto autor: Rytis Šeškaitis