Ekaterina Iaschuk kaitseb doktoritööd „Творчество М.Н. Загоскина в процессе формирования русской национальной идеологии“

19. detsembril kell 14.15 kaitseb Ekaterina Iaschuk doktoritööd „Творчество М.Н. Загоскина в процессе формирования русской национальной идеологии“ („Mihhail Zagoskini looming vene rahvusideoloogia arengu kontekstis“).

Juhendaja:
emeriitprofessor Ljubov Kisseljova, Tartu Ülikool

Oponendid:
professor Wasilij Szczukin, Jagielloniani Ülikool (Poola)
kaasprofessor Pavel Lavrinec, Vilniuse Ülikool (Leedu)

Kokkuvõte
Töö peamine eesmärk oli näidata, kuidas Mihhail Zagoskini (1789-1852) ilukirjanduslik proosa ja eelkõige tema romaanid on seotud vene rahvusluse ideoloogiaga. Varem ei ole sellest aspektist kirjaniku tegevust vaadeldud. Zagoskini looming arenes Venemaal intensiivse ideoloogilise sätestuse taustal: rahvusliku ideoloogia kujunemine, ametliku rahvusluse doktriini väljakuulutamine 1833. aastal Sergei Uvarovi triaadis "õigeusk – isevalitsus – rahvuslikkus"; 1840. aastatel – slavofiilide teooriad. Sisenedes kirjandusse ajal, mil "arhaistid" (Aleksander Šiškovi järgijad) ja "novaatorid" (Nikolai Karamzini järgijad) vastandusid, jäi Zagoskin, nagu väitekirjas näidatud, arhaismi ideedele truuks kogu oma loomingu vältel. Töös analüüsitakse Zagoskini loomingulise süsteemi arengut, mis kajastus eelkõige tema ajaloolistes romaanides.

Töös on esitatud hüpotees, et Zagoskini teoste erakordne populaarsus tulenesid tema pöördumisest "moodsate" žanrite poole, tema proosa kunstilistest väärtustest ja ka kirjaniku omapärasest natsionalismist, mis on raskesti sobitatav tema kaasaegseid köitvatesse keerulistesse filosoofilistesse konstruktsioonidesse. Zagoskin oli "teisejärguline" kirjanik, filosoofia oli talle võõras, kuid just tema vaated ergutasid keskmise lugeja ajaloolist kujutlusvõimet.

Väitekirjas on erilist tähelepanu pööratud kirjaniku loominguliste strateegiate kirjeldamisele, mille eesmärk oli ajalooliste ja kaasaegsete näidete varal näidata, mis on vene rahvas. Arvestades tema teoste populaarsust, võib Benedict Andersoni terminit kasutades öelda, et Zagoskin osutus üheks vene rahvuse "leiutajaks" oma lugejaskonnale. Tema rahvuslikus "kujutluses" ei vastandu rahvus ja impeerium, vaid nad  täiendavad üksteist. Kirjaniku loodud narratiivsed skeemid ja ajaloolised müüdid, kogu oma näilise intellektuaalse piiratuse juures, osutusid atraktiivseks mitte ainult tema kaasaegsetele, kes ootasid pikisilmi "vene Walter Scotti" teoste ilmumist, vaid ka meie aja laiale lugejaskonnale, kelle arusaamad ajaloolisest minevikust ja olevikust on siiani suuresti sõltuvuses romantilisest natsionalismist ja impeeriameelsest ideoloogiast.