"Deiksis: Lausungist lausumiseni ja vastupidi"
Rahvusvaheline konverents
Tartu Ülikool
19.-20. november 2004
Teesid
Konverentsi idee kasvas välja aruteludest ühe aasta jooksul peetud seminarides, mille ühiseks teemaks oli deiksis. Kõige üllatavamaks ja huvitavamaks osutusid selle arutelu käigus deiksise mõiste definitsiooni ja piiritlemisega seotud küsimused. Deitktilisteks peetakse keeleteaduses väljendeid, mille kasutus ja interpreteerimine sõltuvad täielikult lausumissituatsiooni koordinaatidest: isik (mina), ruum (siin), ja aeg (praegu).
Sellest definitsioonist lähtudes võib aga arendada kahte erinevat uurimisprogrammi: 1) piirduda teatud sõnade hulga, nn deiktikute tähenduse ja kasutamise analüüsiga või 2) mõista deiksist laiema nähtusena, mis maksimaalsel juhul võib hõlmata kogu keelt. Veendumaks, et deiksis on tõepoolest palju üldisem nähtus kui deiktikud, piisab sellest, kui mõelda järgmistele tõikadele. Entsüklopeedia-artiklis deiktikutele teatavasti kohta ei ole, samas võib artikli interpreteerimisel siiski oluliseks osutuda seos lausumissituatsiooniga: autor, tema aja teadmised ja kultuur. Kõige kanoonilisemas deiktilises situatsioonis, interaktiivses vestluses pole teisalt aga deiktikute kasutamine tihtipeale vajalik, nende kasutamine on sageli pigem markeeritud: vihma sajab (markeerimata) VS siin praegu sajab vihma (markeeritud).
Meie konverentsi eesmärk on kajastada mõlemasse võimalikku uurimisprogrammi kuuluvaid uuringuid, kaasates seejuures erinevate distsipliinide vaatepunkte deiksisele. Konverentsi idee on seega ennekõike arendada interdistsiplinaarset mõttevahetust.
Võimalikud teemaarendused valdkonniti:
Lingvistikas domineerivad mõistagi pigem esimese uurimisprogrammi uuringud. Siin võiksid tähelepanekud puudutada järgmisi küsimusi:
- deiksise avaldumisvormid, nende omavahelised suhted ja liigitamine
- deiktikud ja nende kasutamine erinevates keeltes: kontrastiivne lähenemine
- deiksis ja anafoor
Uurimused võivad seega lähtuda nii referendist (ruumi- ja ajasuhted) kui ka etteantud keelemärkidest (ühes või teises keeles kasutatavad deiktikud), aga samuti tekstuaalsest kontekstist või mõnest muust aspektist (nt. deiktikute endi kõlaga seotud tähendus, suulise kõne eripära, nn paralingvistilised nähtused nagu žestid, mis iseenesest on kõige "puhtamad" deiktikud jne). Kirjandusteoorias on teksti analüüsis olulised mõisted vaatepunkt ja fokuseerimine. Deiksis ja vaatepunkt tunduvad aga olevat tihedalt seotud probleemid. Ühelt poolt mängivad deiktikud tähtsat rolli tekstuaalse vaatepunkti konstrueerimises, teiselt poolt loob aga vaatepunkt raamid (situatsiooni), tänu millele on võimalik teatud teksti deiktikuid interpreteerida. Teise, "laiendatud deikise" uurimisprogrammi raames on väga intrigeeriv küsimus, mis on seotud deiksise ulatusega: kas on võimalik eristada keele kahte mõõdet, meie terminites deiktiline ja mitte-deiktiline, ning kui oluline on see vahe keele olemuse mõistmiseks? Siin nähtuvad lingvistilise analüüsi kokkupuuted teiste distsipliinidega: semiootika, psühholoogia, filosoofia.
Semiootikas võib leida sarnase küsimuse A. J. Greimase mõistepaari embrayage ja débrayage käsitluses. Débrayage on mehhanism, mille kaudu lausumissubjekt projitseerib lausungisse mitte-mina (tema), mitte-siin (mujal) ja mitte-praegu (teisel ajal) kategooriad, mis loovad lausumissituatsioonist mina-siin-praegu sõltumatu ruumi. Greimase teooria raames on débrayage oluline operatsioon, tänu millele avaneb intersubjektiivne keeleruum. Embrayage toob kõne tagasi kõneleja isikule ja deiktilistele kategooriatele mina-siin-praegu. Tema eelneb nii alati mina-le ja on inimkeele olulisim omadus. Kas deiksis ja keele egotsentrism, mis tundus nii ulatuslik ja põhjapanev, on seega vaid sekundaarne nähtus?
Débrayage'i primaarsust tunduvad toetavat ka psühholingvistilised tähelepanekud, mis näitavad, et keele omandamisel alustab laps tõepoolest alati tema-st, et jõuda alles hiljem mina-ni. Meie küsimuse seisukohast osutub väga huvitavaks ka psühholoogias arendatud episoodilise ja semantilise mälu eristamine. Kui semantiline mälu on seotud teadmistega, mida võib võrrelda entsüklopeedia-artiklitega, kutsub episoodiline mälu esile pigem isiku positsiooni kogetud situatsioonis, meie terminites oleks see mälutüüp deiktiline. Episoodilisele mälule omane võime rännata ajas (ja ruumis) tuletab aga meelde kirjandusteaduses tuntud vaatepunktinihet ja tundub kaasavat ka embrayage'i operatsiooni. Alliku ja Tulvingu arvates on just see keele arenguga seotud võime kõige olulisem inimomadus.
Filosoofias on meie küsimus olnud läbi aja seotud aruteluga väljendite tähenduse üle. C. S. Peirce eristas indekseid eraldiseisva märkide liigina ja paigutas nende hulka ka tüüpilised deiktikud, nagu näiteks see ja teised keelelised väljendid, millega kaasneb osutav žest. Analüütilise filosoofia traditsioonis eristatakse nn indeksikaale teistest keelemärkidest (Peirce'i sümbolid), sest need osutavat justkui "vahetult", ainult lausumissituatsioonis. Keeles oleks seega kaks osutamisviisi vastavalt sellele, kas on tegemist indeksikaalide või kirjeldava sisuga väljenditega. Kui indeksikaalid ehk deiktikud on aga sisutühjad, mis on siis nende tähendus? Kas nende uurimisel on koht ka semantikas või ainult pragmaatikas?
Info konverentsi kohta: Daniele Monticelli, Anu Treikelder
Konverentsi korraldajad:
Stefano Montes (Tartu Ülikool)
Daniele Monticelli (Tartu Ülikool)
Jean Pascal Ollivry (Tartu Ülikool)
Renate Pajusalu (Tartu Ülikool)
Anu Treikelder (Tartu Ülikool)
Marge Käsper (Tartu Ülikool)
Heete Sahkai (Eesti Keele Instituut)
Marju Adams (Tartu Ülikool)
Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakonna prantsuse filoloogia sektsioon ja üldkeeleteaduse õppetool, eesti ja romaani keelte kontrastiivlingvistika töörühm ning Robert Schumani prantsuse uuringute keskus.
