Autor:
Pixabay

¡Bienvenido a Tartu!

¡Bienvenido a Tartu!

Has llegado al centro de la vida académica en Estonia, donde te espera una excursión interesante y cautivadora en el centro de la ciudad. En la siguiente página encuentras información sobre los monumentos y lugares más famosos en Tartu. La ruta se puede hacer caminando y en bicicleta. 
¡Disfruta de la excursión!


Tere tulemast Tartusse!

Olete jõudnud Ülikoolilinna, kus teid ootab ees põnev ja kaasahaarav ekskursioon läbi linnasüdame. Järgneval lehel saate lugeda ja kuulata Tartu südalinnas olevatest monumentidest ning tuntud paikadest hispaania ja eesti keeles. 
Ekskursiooni on võimalik läbida nii jalgsi kui ka rattaga.
Ilusat ekskursiooni!

 

Koidula ja Jannsen 

Image
Koidula ja Jannsen

Koidula y Jannsen – es una plaza en memoria de Lydia Koidula y su padre Johann Voldemar Jannsen, que fueron dos de los líderes más significativos del despertar nacional de Estonia. La Plaza fue un regalo de la ciudad de Tartu para el 100º aniversario de la República de Estonia (EV100). A Jannsen se le representa como a un hombre joven y a Koidula como a una niña, porque además de ser figuras importantes, también eran familia. Los Autores de la idea fueron los paisajistas Edgar Kaare, Kerli Irbo y Terje Ong, los escultores Bruno Kodak y Mare Mikof y el arquitecto Tõnu Laanemäe.

Johann Voldemar Jannsen (1819–1890) fue el primer periodista de Estonia. En 1857 empezó a publicar el periódico Perno Postimees y luego fue editor de Eesti Postimees. También fundó la asociación de canto “Vanemuine”, la asociación de agricultores estonios y organizó el primer y segundo festival de la canción de Estonia. Además escribió la letra para el himno de Estonia “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

Lydia Koidula, su hija, (1843–1886) era poeta y escritora. Cuando era joven, empezó a trabajar con su padre en los periódicos Perno Postimees y Eesti Postimees. También algunos de sus poemas se han convertido en canciones como “Mu isamaa on minu arm” y se cantan en el festival de la canción de Estonia.

Kaarsilla kõrval avatud mälestusväljak Eesti ärkamisaja suurkujudest Lydia Koidulale ja tema isa Johann Voldemar Jannsenile. Väljak oli Tartu kingitus Eesti juubeliaasta puhul (EV 100). Jannsenit on kujutatud noore mehena ning Koidulat lapsena. Üheks põhjuseks, miks neid selliselt kujutati, oli soov näidata, et nad olid ka pere lisaks oma tööle. Mälestusmärgi idee autoriteks on maastikuarhitektid Edgar Kaare, Kerli Irbo ja Terje Ong ning skulptorid Bruno Kadak ja Mare Mikof ning arhitekt Tõnu Laanemäe. Johann Voldemar Jannsenit (1819–1890) saab pidada esimeseks eesti ajakirjanikuks. 1857. aastal hakkas ta andma välja ajalehte Perno Postimees ning hiljem sai temast Eesti Postimehe lisalehtede toimetaja. Oma elu jooksul asutas ta ka veel laulu- ja mänguseltsi Vanemuine ning Tartu Eesti Põllumeeste seltsi ning organiseeris I ja II üldlaulupeo. Lisaks kirjutas ta ka Eesti hümni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad. Lydia Koidula (1843–1886) oli eesti luuletaja ning jutu- ja näitekirjanik. Noorelt hakkas ta töötama isa kõrval ajalehtedes Perno Postimees ja Eesti Postimees. Laulupidudel esitatakse laule tema teostele, näiteks “Mu isamaa on minu arm”.

Kaarsild 

Image
Kaarsild enne ja pärast

El puente arqueado 
El puente peatonal, que conecta el centro de la ciudad con el distrito de Ülejõe, fue construido entre 1957 y 1959 en el lugar del  antiguo puente de piedra, que fue destruido durante la Segunda Guerra Mundial. Antes de la construcción del nuevo puente, las personas cruzaban el río en bote de remo.
Según la tradición estudiantil, cada estudiante de la Universidad de Tartu debe suspender al menos un examen y cruzar el río caminando sobre el arco del puente: sólo después de estas hazañas puede considerarse un verdadero estudiante. En 2017, el puente fue renovado. Cuando oscurece, el puente se ilumina y cada día ¿las luces se sincronizan? con el carillón del ayuntamiento.
El puente se ha hecho famoso también por otros motivos: en 2007 se tomaron fotos en el puente de una pareja teniendo relaciones sexuales. Un año después, se colocó una cama en el arco del puente con dos muñecos de goma. Además, algunos borrachos se han quedado dormidos en el arco después de una noche de fiesta. 

Jalakäijate sild, mis ühendab kesklinna Ülejõe linnaosaga. Sild ehitati II maailmasõjas hävinud Kivisilla kohale aastatel 1957–1959. Enne silla ehitamist ületasid inimesed jõge sõudepaadi abil. Tudengite traditsiooni järgi peab iga Tartu Ülikooli tudeng vähemalt ühe eksami läbi kukkuma ning üle kaarsilla kaare jalutama, siis saab ennast tõeliseks üliõpilaseks pidada. Kaarsild renoveeriti 2017. aastal. Lisaks on kaarsild saanud tuntust omapärasel moel, kui 2007. a olid Kaarsillal fotod seksuaalvahekorras olevast paarist. Aasta hiljem oli Kaarsilla kaarele pandud üles ka voodi kahe kumminukuga. Samuti on mõned purjuspäi kaarel magama jäänud. 

Vana Kivisilla makett 

Image
Kivisild ja Kivisilla makett

Maqueta del antiguo puente de piedra 

En Tartu existió entre 1784-1941 un puente de piedra de tres arcos en el lugar actual de Kaarsild. Durante mucho tiempo fue el único puente de piedra del Báltico. En 1941, durante el bombardeo de Tartu, la parte occidental del puente se destruyó, mientras que la parte occidental fue arrasada p'omo los costes resultaron demasiado elevados, se encargó en su lugar una maqueta de bronce que ahora se sitúa al comienzo del puente hacia la plaza del ayuntamiento. 
Se cuenta que los estudiantes llevaban piedras de las ruinas del puente de piedra a la cuesta llamada “la Muerte Lenta” que va desde detrás del edificio principal de la universidad hacia la catedral, para que los profesores pudieran sentarse y descansar mientras subían. Entre los estudiantes de Tartu se  considera que un verdadero tartuense es aquel que ha cruzado el puente Kaarsild caminando sobre el arco. 
 

Kivisild oli Tartus 1784–1941 praeguse Kaarsilla asukohal paiknenud kolmesildeline kaarsild. Pikka aega oli tegemist ainsa kivist sillaga Baltikumis. 1941. aastal hävitasid Nõukogude väed silla idapoolse sillakaare, läänepoolse kaare hävitasid Saksa väed 1944. aastal. Algselt oli kavas Kivisild taastada ning Kaarsild kas lammutada või teisaldada, kuid kuna kulud osutusid liiga suureks, telliti selle asemel pronksist Kivisilla makett, mis avati Kaarsilla Raekoja-poolse otsa juures 2004. aastal. Ülikooli peahoone tagant üles Toomemäele viiva Aeglase Surma tee ehk professorite allee puhul räägiti üliõpilastest, kes sinna Kivisilla varemetest kivisid toimetasid. Ikka selleks, et professorid vahepeal istuda ja puhata saaksid. Alla kõndides oli nimetus teadjamate sõnul mõistagi Kiire Surma tee. Kivisilla asendanud Tartu Kaarsilla kohta on üliõpilastele räägitud juttudes mainitud, et õige tartlane olla see, kes on üle Kaarsilla kaare kõndinud.

Botaanikaaed

Image
Botaanikaaed 20. sajandil

Fue fundada en 1803 en el actual parque de la calle Tiigi, pero hoy en día está al lado del río Emajõgi, junto a Vabadussild (el Puente de Libertad). El Jardín tiene una superficie de 3,2 hectáreas y contiene aproximadamente 10 000 especies distintas de zonas climáticas diferentes. Destacan plantas leñosas y coníferas del norte de América, Europa y este de Asia. El fundador del jardín fue Gottfried Albrecht Germann (1773–1809), quien también fue el primer catedrático de historia natural. Sus asistentes fueron el jardinero jefe Johann Anton Weinmann, y Johan Wilhelm Krause, quien diseñó los edificios. Durante la II Guerra Mundial, el jardín botánico resultó dañado por un bombardeo. Fue restaurado de nuevo en 1951. En 1984, el ala izquierda del gran invernadero fue sustituida por una casa de palmeras, y el ala derecha la casa tropical fue renovada en 2006. 
En 2014 el Jardín Botánico y el museo de la Universidad de Tartu se unieron en una sola institución. Hoy en día, un objetivo importante del jardín es preservar y presentar razas y variedades de plantas creadas por el cultivo selectivo en Estonia.
La gente a menudo organiza bodas y recepciones allí y también es un lugar muy querido para hacer picnics o fotos.
 

Asutati 1803. aastal praeguse Tiigi tänava pargi kohale. See on 3,2 hektari suurune ja selles kasvab umbes 10 000 taimeliiki ja -sorti eri kliimavöötmetest. Suurim osa on dendropargil, mis jaotub Ida-Aasia, Põhja-Ameerika ning Euroopa puittaimede ja okaspuude alaks. Aia rajajaks on Gottfried Albrecht Germann (1773–1809), kes oli ka ülikooli esimene loodusloo professor. Tema abilisteks olid ülemaednik Johann Anton Weinmann ning Johan Wilhelm Krause. Weinmann oli ülemaednik ja Krause projekteeris hooneid. II maailmasõja ajal sai botaanikaaed kannatada pommirünnakus. Sellele järgnes restaureerimine, mis lõpetati 1951. aastal. 1984. aastal on aga suure kasvuhoone vasaku tiiva asemel palmihoone ning kasvuhoone parem tiib ehk troopikamaja renoveeriti 2006. aastal. Aastal 2014 liideti Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed üheks asutuseks. Täna on botaanikaaia üks tähtis ülesanne säilitada ja tutvustada Eestis aretatud ilutaimi ja sorte. Lisaks peetakse seal mitmeid pulmi ja vastuvõtte ning on armastatud pikniku- ja pildistamispaik.

Tartu Ülikooli peahoone 

Image
Tartu Ülikooli peahoone

...

Tartu Ülikooli peahoone avati piduliku aktusega 31. juulil 1809, kuigi sisetööd kestsid veel 1811. aastani. Hoone on rajatud endise Maarja kiriku varemetele ning ehitamise käigus välja tulnud luustikud maeti ümber ja neile püstitati Kuradisilla lähedale Rahvaste monument. Ööl vastu 21. detsembrit 1965 oli peahoones tulekahju, kus hävisid hoone keskmine osa, katus ja pööning ning seal asunud kaks kartserit ja kolmanda kartseri sein, aula ja sellega külgnenud teise ja kolmanda korruse ruumid. Peahoone taastati 1. septembriks 1966, aula aga 28. aprilliks 1967. Traditsiooniliselt on peahoones asunud rektoraat ja muud haldusüksused ja humanitaarteaduskonnad. Viimastel aastakümnetel on ülikooli peahoones tegutsenud eesti jt filoloogid, õigusteadlased, ajakirjandusõpe ning tänini peahoone põhiosa põhjaotsa kõrgeimal korruseil töötav usuteaduskond. Rektoraat paikneb tänapäeval hoone lõunatiivas. Viimasel kümnendil on õppetegevus hajutatud üha enam ülikooli teistesse hoonetesse, andes peahoones maad ülikooli administratsioonile. Tegu on ühe silmapaistvamaima klassitsistliku arhitektuuri näitega Eestis. Peahoone kõrvale jääb ka ajalooline Ülikooli kohvik, kus tudengitel on võimalik söömas käia. Selle kõrvale jääb ka endine tõllakuur, kus täna tegutseb Tartu Ülikooli õpilasesindus.

Tartu Ülikooli kirik (praegune Elektriteater)

Image
Tartu Ülikooli kirik (nüüd Elektriteater)

La iglesia de la Universidad de Tartu (ahora Elektriteater o Teatro Eléctrico)
La iglesia fue construida en 1860 pero en 1948 la iglesia fue expropiada para ser utilizada como edificio educativo, y el interior fue desmantelado. En 1956, la nave de la iglesia se convirtió en biblioteca y se dividió en cuatro plantas con techos interiores de hormigón armado. El edificio también se utilizó como biblioteca de estudio de la Universidad Estatal de Tartu y recibió el sobrenombre de Tuubikum, que se podría traducir como Empolladero. Actualmente en las instalaciones de la antigua iglesia se encuentra el Tartu Elektriteater, o sea, el Teatro Eléctrico. Es un cine de arte y ensayo cuyo programa se centra principalmente en largometrajes y documentales estonios y europeos, incluyendo animación, cortometrajes y clásicos. 
 

Tartu Ülikooli kirik (praegune Elektriteater) ehitati aastal 1860, kuid 1948. aastal võeti kirik koguduselt ära õppehooneks ja sisustus demonteeriti. Aastal 1956 muudeti kirikusaal raamatukoguks ja jagati raudbetoonist vahelagedega neljaks korruseks. Hoonet on ka kasutatud Tartu Riikliku Ülikooli õpperaamatukoguna, mis kandis hüüdnime Tuubikum. Praegu tegutseb vanades kirikuruumides Tartu Elektriteater. Tegu on väärt filmikinoga, mille programm keskendub peamiselt Eesti ja Euroopa mängu- ja dokumentaalfilmidele, sekka näidatakse animatsiooni, lühifilme ja filmiklassikat. 

Gustav Adolf II

...

...

K. E. Von Baer

Karl Ernst von Baer (1792–1876) era naturalista, científico médico y el fundador de la embriología. De 1810 a 1814 estudió en la facultad de Medicina en la Universidad de Tartu. Después fue propuesto para ocupar el puesto de profesor de fisiología, semiótica y patología, pero declinó esa oferta. En Toomemäe está su estatua conmemorativa, esculpida por Aleksandr Opekušin. El monumento se inauguró en 1886 para el décimo aniversario de su muerte. También hay un ritual universitario específico relacionado con este monumento: la Noche de Walpurgis (el 30 de abril), la Asociación de Estudiantes Estonios (Eesti Üliõpilaste Selts) lava la cabeza de Von Baer con vino espumoso. 
 

Karl Ernst von Baer (1792–1876) oli loodus- ja arstiteadlane ning embrüoloogia rajaja. 1810–1814 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Hiljem oli ta ka Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks valitud, aga keeldus sellest kohast. Toomemäel on tema mälestuskuju, mille autoriks on Aleksandr Opekušin. Monument avati 1886. aastal, 10. surma-aastapäevaks.
Von Baeri monumendiga on seotud ka üks kindel rituaal. Nimelt, volbriööl pesevad Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed Baeri pead vahuveiniga.
 

Kristjan Jaak Peterson

Kristjan Jaak Peterson fue uno de los pioneros en dar a conocer y valorar la lengua y cultura estonias. Nació el 14 de marzo de 1801 en Riga donde vivió la mayoría de su vida, pero su padre era estonio y Peterson estudió en la Universidad de Tartu. Aunque es un poeta estonio famoso, su obra fue publicada en la prensa estonia más de 100 años después de su muerte. Peterson murió cuando sólo tenía 21 años. Su monumento conmemorativo, que se sitúa en Toomemäe, fue inaugurado en 1983. El Día de la Lengua Materna se celebra  el 14 de marzo en honor al aniversario de su nacimiento. En Tartu hay un instituto que lleva el nombre de Peterson

Kristjan Jaak Peterson on tuntud kui üks esimesi eesti rahvuslasi/rahvuse edendajaid. Ta sündis 14. märtsil 1801. aastal Riias, kus elas tegelikult suurema osa oma elust, kuid isa oli eestlane ja Peterson õppis ka Tartu Ülikoolis. Ta suri kõigest 21–aastaselt ja tema looming avaldati 100 aastat hiljem, aga tänapäeval on ta väga tuntud ja armastatud eesti luuletaja. Kuigi ta on tuntud eesti luuletaja, avaldati tema looming alles 100 aastat peale tema surma ja ta elas kõigest 21–aastaseks. Tema monument Toomemäel avati 1983. aastal ning ta sünnipäeval 14. märtsil tähistatakse emakeelepäeva. 

Toomkiriku varemed

Ruinas de la Catedral 

La catedral fue construida entre los siglos 13 y 16, era la iglesia principal de la diócesis y la catedral del obispo de Tartu. Durante la Reforma protestante sufrió mucho por el Beeldenstorm o la furia iconoclasta y más tarde fue devastada durante la Guerra de Livonia 1558–1583. Después de eso quedó en ruinas y en los años 1760 fueron demolidas las dos torres de la iglesia. Gracias a la restitución de la Universidad de Tartu se construyeron en 1804–1807, en el coro de la catedral, unas salas para la biblioteca de la universidad. Tras la inauguración en 1981 del edificio nuevo de la biblioteca en la calle Struve, cerca del teatro Vanemuine, se trasladó a la antigua catedral el museo de historia de la Universidad de Tartu. En 1985 continuaron los trabajos de reconstrucción, una parte del interior se reconstruyó copiando el estilo del siglo 19. Como anécdota, durante la época soviética, los alpinistas de la universidad usaban las ruinas para entrenar.

Toomkirik rajati 13.–16. sajandil, see oli Tartu piiskopkonna peakirik ja Tartu piiskopi katedraal. Reformatsiooni ajal kannatas see tugevalt pildirüüste all ning hiljem laastati kirikut Liivi sõja käigus. Sealt edasi seisis hoone varemetes ja 1760. aastatel lammutati ka kiriku kõrged kaksiktornid. Seoses Tartu Ülikooli tegevuse taastamisega ehitati 1804–1807 toomkiriku kooriossa ruumid ülikooli raamatukogu tarbeks. Pärast ülikooli raamatukogu uue hoone valmimist 1981. aastal, kolis sinna asemele Tartu Ülikooli ajaloomuuseum. Muuseumi ehitati põhjalikumalt ümber 1985. aastal, mil osaliselt taastati 19. sajandi interjöör. Huvitav detail on see, et Nõukogude ajal kasutasid varemeid treenimiseks Tartu Ülikooli alpinistid. 

Inglisild

Inglisild, o Puente del ángel fue construido en 1938 basado en el proyecto de J. W. Krause. En su lado destaca un bajorrelieve de piedra en forma de medallón con el retrato del primer rector de la Universidad de Tartu (Georg Friedrich von Parrot) y la frase latina “Otium reficit vires” que significa "El ocio devuelve fuerzas". De esta forma, la inscripción invita a los transeúntes a descansar en el parque Toomemägi. El nombre del puente también puede significar “Puente Inglés” porque este parque se construyó al estilo inglés. Además, se cree que si atraviesas el puente corriendo sin respirar, se te cumplirá un deseo. 

Inglisild ehitati 1938. aastal J.W.Krause projekti põhjal. Sellel on 19. sajandil taas avatud Tartu Ülikooli esimese rektori Georg Friedrich von Parroti bareljeef (ehk kivist portree) ja ladinakeelne lause “Otium reficit vires”, mis tähendab “Puhkus kosutab jõudu”, kutsudes inimesi Toomemäele puhkama. Silla nimetus võib olla nimetusest “inglise sild”, sest Toomemäe park on rajatud inglise stiilis. Lisaks usutakse, et kui joosta üle silla, hoides hinge kinni, täitub su soov.

Tähetorn

Observatorio de la universidad 

En 1808 se empezó la construcción de un observatorio permanente sobre las ruinas del castillo episcopal medieval en la parte sureste de Toomemägi y se completó en 1810. En 1813, Friedrich Georg Wilhelm Struve fue nombrado astrónomo-observador del observatorio. Las observaciones regulares comenzaron en 1814. Actualmente, la parte de la exposición del Museo de la Universidad de Tartu relacionada con la astronomía se exhibe en el primer piso del edificio. Debido al espacio limitado y a la contaminación lumínica de la ciudad, hoy en día no se llevan a cabo allí actividades científicas de astronomía. En el observatorio también funciona un círculo de astronomía, se organizan conferencias y observaciones astronómicas públicas para los interesados.
Durante la ocupación soviética, la bandera azul, negra y blanca de Estonia estuvo prohibida. Desde que se levantó dicha prohibición en 1988, la bandera azul, negra y blanca ondea encima de este edificio las 24 horas del día, no se baja al atardecer ni se iza al amanecer como es la norma general para la bandera nacional. En el aniversario de la República de Estonia, el 24 de febrero, los tartuenses se reúnen en el observatorio a las 10 de la mañana para saludar la bandera de Estonia.
 

1808. aastal hakati ehitama alalist observatooriumi Toomemäe kaguossa keskaegse piiskopilinnuse varemetele ja see valmis 1810. Aastal 1813 määrati Friedrich Georg Wilhelm Struve tähetorni astronoom-observaatoriks. Regulaarseid vaatlusi alustati 1814. Praegu on hoone esimesel korrusel välja pandud astronoomiat puudutav osa Tartu Ülikooli muuseumi ekspositsioonist. Ruumikitsikuse ja linna valgusreostuse tõttu seal tänapäeval astronoomiaalaseid teadustegevusi ei toimu. Tähetornis tegutseb ka astronoomiaring, samuti korraldatakse seal loenguid ja avalikke astronoomilisi vaatlusi huvilistele. 
Nõukogude okupatsiooni ajal oli Eesti sinimustvalge lipp keelatud. Seetõttu, peale keelu kadumist lehvib Tähetornis sinimustvalge lipp 23. juunist 1988 ööpäev läbi, seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul. Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, kogunevad tartlased kell 10 hommikul Tähetorni juurde Eesti lippu tervitama.

Püssirohukelder

El Polvorín

1767, se construyó en una parte del foso. Para su construcción, se utilizaron ladrillos de las ruinas de la iglesia de María y de los muros del palacio episcopal. El edificio fue utilizado como polvorín hasta 1809. En 1827, se firmó un contrato con un comerciante, J.R. Schramm, que utilizó el espacio como una bodega de cerveza durante 69 años. También ha pertenecido a la Facultad de Matemáticas y Física de la Universidad de Tartu. El polvorín se utilizó para estudiar terremotos y fenómenos magnéticos. Además de ser polvorín, también se ha utilizado como almacén para otras cosas, por ejemplo, se guardaron los carruajes de la universidad y materiales de construcción. También fue un almacén de vegetales durante mucho tiempo. En la segunda mitad del siglo XX (1982), el Polvorín se abrió como una cafetería-restaurante, que estuvo abierto hasta 1999. Un año después, el Polvorín fue reabierto, pero como un restaurante de cerveza, que todavía se puede visitar hoy en día.
 

Püssirohukelder on 1767. a ehitatud vallikraavi. Ehituseks kasutati Maarja kiriku varemetest ning piiskoplinnuse müüridest telliseid. Püssirohukeldrina oli see kasutusel 1809. aastani. Aastal 1827 sõlmiti leping kaupmehe J.R. Schrammiga, kes kasutas keldrit õllekeldrina 69 aastat. See on kuulunud ka Tartu Ülikooli matemaatika-füüsika teaduskonnale. Keldrit kasutati maavärisemise ja magnetiliste nähtuste uurimiseks. Lisaks püssirohukeldrile on seda kasutatud ka muude asjade hoiupaigana, näiteks hoiti ka ülikooli tõldu ja ehitusmaterjale. See oli pikka aega ka juurviljaladu. 20. saj II poolel (1982) avati Püssirohukelder kohvik-restoranina, mis töötas 1999. aastani. Aasta hiljem taasavati Püssirohukelder, kuid õllerestona, mida saab külastada ka tänapäeval. 

Riigikohus

El edificio de Riigikohus (Tribunal Supremo) era originalmente un hospital militar. Durante la primera etapa en la que Estonia fue un país independiente (1918–1940) el Tribunal Supremo estaba en Tartu, aunque luego se trasladó a Tallin. Esta institución desapareció durante la ocupación soviética (1944–1991). Después de la recuperación de la independencia de Estonia en 1991, Tartu volvió a ser la sede del Tribunal Supremo. Las primeras audiencias públicas del Tribunal Supremo de la República Estonia, en 1920 y, después de la restauración de la independencia, en 1993, se llevaron a cabo en el ayuntamiento de Tartu.

Riigikohus oli algselt sõjaväe kliinik. Riigikohus tegeles algusaastatel samuti Tartus, hiljem Tallinnas, kuid tegevus lõppes Nõukogude okupatsiooni tõttu (1944–1991). Taasiseseisvumisel on riigikohtu asukohaks taas Tartu. Nii 1920. aastal kui ka 1993. aastal toimunud (taas)iseseisvunud Eesti esimesed Riigikohtu avalikud istungid toimusid Tartu raekojas.

Kuradisild

Kuradisild (Puente del Diablo) es el compañero del Inglisild y uno de los símbolos de Tartu. El puente actual fue construido en 1913 por A. Eichhorn, para sustituir a otro puente de madera diseñado por J.W. Krause, el arquitecto del Puente del Ángel. El puente actual está dedicado a la dinastía de los zares rusos Románov y conmemora su tercer centenario. En el puente se pueden ver los años del aniversario (de 1613 a 1913). El nombre, Puente del diablo, contrasta con el cercano Puente del Ángel.

Kuradisild on Inglisilla paariline ja üks Tartu sümbolitest. Algul oli seal samuti J. W. Krause projekteeritud puusild, kuid 1913. aastal ehitati sinna Vene tsaaride Romanovite dünastia 300. juubelile pühendatud A. Eichhorni kujundatud sild, mis asub seal ka praegu. Juubeliaastad on ka sillalt näha (1613 ja 1913). Nimi on vastandus lähedal asuvale Inglisillale.

Endine rahvusarhiivi hoone

El antiguo edificio del archivo nacional 

Fue construido en 1901–1904 y se usó como residencia de la universidad de Tartu. En 1920 comenzó a usarse como archivo, inaugurándose así los trabajos archivísticos en Estonia  
En septiembre de 1921 volvió a Tartu gran parte del archivo que fue llevado a Rusia durante la primera guerra mundial. Desde 1925 hasta 2017 todo el edificio se usó como archivo. Posteriormente, ha sido utilizado como espacio temporal para alojar a diferentes instituciones durante la renovación de sus edificios, por ejemplo, durante la construcción del edificio Delta y la renovación. Los estudiantes y empleados se trasladaron aquí. En este momento aloja al juzgado de Tartu. 

Endine rahvusarhiivi hoone ehitati 1901–1904 ja seda hakati kasutama Tartu ülikooli ühiselamuna. Alates 1920. aastast hakati hoonet kasutama arhiivina. Aastat 1920, 3. märtsit peetaksegi Eesti arhiivinduse alguseks, Tartu arhiivi hoone tegelikuks sünnipäevaks peetakse kokkuleppeliselt aga 16. maid 1921, kui ametisse määrati arhiivi esimesed töötajad. Aastal 1920, septembris, jõudis Tartusse tagasi suur osa Esimese maailmasõja ajal Venemaale viidud ülikooli arhiivist, mis paigutati esialgu tookordsesse ülikooli ühiselamusse, kus ülikool eraldas  kavandatava keskarhiivi (ajalooarhiivi) jaoks kuus tuba kolmandal korrusel. Arhiiv sai maja teise korruse enda käsutusse 1922. aasta novembris. Lõplikult jäi aga kogu ühiselamu arhiivile 19. septembril 1925. aastal. Ülikooli Delta õppehoone ehitamise ajal ning maailma keelte ja kultuuride instituudi õppehoone remondi ajal kolisid sinna õppivad tudengid ning sealsed töötajad. 

Eesti Rahva Muuseumi vana maja

...

...

Eesti Üliõpilaste Selts

El edificio de la Asociación de Estudiantes Estonios 
El inicio de la organización se remonta al año 1870, cuando tuvo lugar la primera “Noche de Kalevipoeg”, en la que se decidió reunirse una vez a la semana, leer la epopeya nacional Kalevipoeg y obtener más conocimientos sobre el idioma y la cultura de Estonia.
Cuando empezó la segunda guerra mundial, en 1940 todas las organizaciones de estudiantes fueron cerradas y EÜS continuó su actividad en secreto. Cinco años más tarde, la organización operaba abiertamente en el exilio en varios países. La actividad de EÜS no se reanudó hasta 1988. La casa de EÜS se encuentra en la calle Tõnissoni. Ha sido denominada como representante de la arquitectura nacional de Estonia. El edificio fue completado en 1902 y el jefe de su construcción fue Jüri Tease.
Entre 1914 y 1919, el edificio se utilizó como hospital militar. En 1920, Finlandia y la Rusia Soviética firmaron un tratado de paz en la casa de EÜS. Durante la ocupación, la Universidad de Tartu utilizó el edificio como centro de cálculo, como gabinete de historia del arte y también fue utilizado por la facultad de educación física. El edificio fue devuelto a EÜS en 1991.
 

Organisatsiooni alguseks saab pidada 1870. aastat, kui toimus esimene “Kalevipoja õhtu”, milles otsustati korra nädalas kokku saada, “Kalevipoega” lugeda ning eesti keele ja kultuuri alal targemaks saada. 1940. a aga suletakse kõik üliõpilasorganisatsioonid ning EÜS jätkas tegevust põranda all. Viis aastat hiljem tegutses organisatsioon avalikult paguluses erinevates riikides. EÜS-i tegevus taastati alles 1988. aastal. EÜS-i maja asub Tõnissoni tn-l. Seda on nimetatud eesti rahvusliku arhitektuuri esindajaks. Hoone sai valmis 1902. aastal ja selle ehitusmeister oli Jüri Tease. 1914–1919 oli maja sõjaväehaiglana kasutuses. 1920. aastal allkirjastasid Soome ja Nõukogude Venemaa omavahel rahulepingu EÜS-i majas. Okupatsiooni ajal kasutas maja Tartu Ülikool arvutuskeskusena, kunstiajaloo kabinetina ning seda on kasutanud ka kehakultuuriteaduskond. EÜS-le tagastati hoone 1991. aastal.

Loodusmuuseum

Museo de Historia Natural

El museo de la naturaleza más antiguo de Estonia fue fundado en 1802. Almacena 1,3 millones de ejemplares. El día de su fundación, el museo recibió un regalo del Gran Duque de Rusia, Konstantin Pavlovich — su primera colección.Sin embargo, el fundador de las colecciones fue el profesor de historia natural Gottfried Albrech Germann, quien también fundó el jardín botánico. En 1809, el museo se mudó al edificio principal de la universidad. Debido al rápido desarrollo de la ciencia natural, se tuvieron que hacer exposiciones con un enfoque más específico, por ejemplo, la colección geológica se convirtió en el museo de geología y mineralogía; y en 1822, la colección de zoología se convirtió en el museo de zoología. Estos fueron museos independientes hasta el 2005, cuando se formó el Museo de Historia Natural de la Universidad de Tartu. Durante el siglo XIX, la Universidad de Tartu fue uno de los centros de ciencia natural más importantes del Imperio Ruso, pero las colecciones  se resintieron por falta de espacio. Sin embargo, en 1915 se completó un nuevo edificio  en la calle Vanemuise, donde se encuentra el museo de historia natural todavía hoy.
 

Loodusmuuseum on Eesti vanim loodusmuuseum. Asutati 1802. a. Talletatud on 1,3 miljonit eksemplari. Asutamise päeval sai muuseum Vene suurvürstilt Konstantin Pavlovitšilt kingituse ehk oma esimese kollektsiooni. Aga kogude rajajaks on loodusloo professor Gottfriend Albrech Germann, kes rajas ka botaanikaaia. 1809. a kolis muuseum ülikooli peahoonesse. Loodusteaduse kiire arengu tõttu pidi tegema kitsama suunitlusega ekspositsioone ning niimoodi sai, nt geoloogilistest kogudest geoloogia- ja mineraloogiamuuseum. 1822. a sai zooloogilistest kogudest zooloogia muuseum. Nad olid eraldi muuseumid 2005. aastani kuni nendest moodustati Tartu Ülikooli loodusmuuseum. 19. saj jooksul oli Tartu Ülikool üks tähtsamaid loodusteaduse keskusi Vene Impeeriumis, aga kollektsioonid kannatasid ruumipuuduses. Kuid 1915. aastal valmis uus muuseumihoone Vanemuise tänavale, kus nüüd asub ka loodusmuuseum tänapäevani.

Jaan Poska Gümnaasium

..

...

Tartu Ülikooli Raamatukogu

...

...

Teater Vanemuine

...

...

Wilde ja Vilde

...

...

Pirogov

...

...

Suudlevad Tudengid

...

....

Eesti Rahva Muuseum

...

...

10.-12. maini toimub rahvusvaheline noorte filoloogide konverents

1960. aastate algusest korraldatakse Tartu Ülikooli slavistika osakonnas üliõpilaskonverentse. Teadusfoorumile panid aluse prof. Juri Lotman ja prof. Zara Mints ning järgnenud aastakümnete jooksul muutusid konverentsid unikaalseks teaduskooliks, kus formeerusid mitu põlvkonda maailmakuulsaid slaviste.
Prima Vista 2024

Kuus üritust, mida Prima Vistal külastada

Vilnius

Alanud on rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi teeside esitamine