Aleksejs Samarins kaitseb doktoritööd „Литературная позиция и творчество С. А. Ауслендера в 1906–1908 гг.“

20. novembril kell 14.00 kaitseb Aleksejs Samarins doktoritööd „Литературная позиция и творчество С. А. Ауслендера в 1906–1908 гг.“ („Sergei Auslenderi kirjanduslik positsioon ja looming aastatel 1906–1908“). 

Juhendaja:
Roman Voitehhovitš, Tartu Ülikool

Oponendid:
Ludmila Sproģe, Läti Ülikooli vene ja slaavi filoloogia osakonna professor
Gennadi Obatnin, Helsingi Ülikooli võõrkeelte osakonna kaasprofessor (vene keel ja kirjandus)

Kokkuvõte
Väitekiri on pühendatud Sergei Auslenderi (1886–1937) loomingulise kujunemise algusaastate uurimisele. Siiani ei ole Auslenderi loomingut terviklikult käsitlevat monograafiat. Üksikud teaduskirjanduses olevad viited kirjanikule piirduvad sageli formaalse suhtumisega tema loomingusse, mis järgib üht või teist modernismi haru. Teda ennast kirjeldatakse aga kui „stilisaatorit“ või „Kuzmini kooli“ epigooni. Vaatamata oma noorusele, sugulusele M. Kuzminiga ja sõbralikele suhetele sümbolistide ringkonnas, sammus Auslender kirjanduses algusest peale oma teed. Tema eripära avaldus autoriteema väljatöötamises, stiili kujundamises, suhtumises „võõrasse“ sõnasse, isikliku kogemuse poole pöördumises ja ajaloolise teabe kunstilise materjalina kasutamises.

Väitekirja eesmärk on pakkuda võimalikult terviklik analüüs Auslenderi 1906–1908. aastate kirjanduslike ja kriitiliste tekstide kohta, alustades esimestest publikatsioonidest tuntud väljaannetes ja jätkates kuni jutustuste debüütkogumiku „Kuldsed õunad“ ilmumiseni, mis võtab kokku tema kirjandusliku arengu algusaastad. Väitekirjas analüüsitakse laia valikut Auslenderi kirjanduslikke ja kriitilisi tekste, millest mitmed jõuavad akadeemilisse vaatevälja esmakordselt. Uurimise metodoloogia tugineb sellistele üldtuntud meetoditele nagu teksti struktuurne, kontseptuaalne, kompositsiooniline, intertekstuaalne jne analüüs. Kasutatakse ka võrdlevaid, ajaloolisi ja biograafilisi tõlgendusmeetodeid.

1. peatükk on pühendatud Auslenderi kui „stilisaatori“ ja „Kuzmini jäljendaja“ kriitilisele uurimisele: tõestatakse sellise lähenemise teaduslik ebaproduktiivsus, kirjeldatakse literaadi reputatsiooni kujunemise allikaid, pakutakse uut vaadet tema loomingulisele meetodile. 2. peatükis kirjeldatakse Auslenderi osalemist Vjatšeslav Ivanovi kinnises loomingulis-filosoofilises ringis „Hafiz“; analüüsitakse jutustust „Ganymedese märkmed“, milles kajastatakse „Hafizi“ tegevust ning autori suhtumist ühenduse ideedesse ja praktikatesse. 3. peatükk on pühendatud jutustuste kogumiku „Kuldsed õunad“ analüüsile: esitatakse raamatu kõikide tekstide tõlgendused ning hüpotees raamatu kontseptsiooni, struktuuri ja kompositsiooni kohta. Erilist tähelepanu on pööratud sellele, et rekonstrueerida biograafilised ja ajaloolised kontekstid, mis suures osas määrasid ära jutustuste ideelise sisu. 4. peatükis analüüsitakse Auslenderi teatrikriitikat. Kirjeldatakse tema osalemist sümbolistliku ajakirjanduse arutelus, esteetilisi ning eetilisi hoiakuid. Auslenderi loomingu näitel demonstreerib uurimus vajadust õppida tundma unustatud autorite pärandit ja selgitab kirjaniku loomingulise meetodi spetsiifikat, mis väljendub ajaloolise, kirjandusliku ja biograafilise materjali kunstilises sünteesis, mis loob mitmekülgse pildi ja mida saab lugeda mitmel tasandil.