Õppeprorektor Aune Valk: elu on värviline, sõda mustvalge

Tartu Ülikooli senati otsus mitte võtta sel aastal bakalaureuse- ja magistriõppesse uusi üliõpilasi Venemaalt ja Valgevenest on põhjustanud palju eriarvamusi. Osa inimesi näeb selles erilist diskrimineerivat sammu, mis võtab nende riikide noortelt, sh režiimivastastelt, võimaluse õppida vabas maailmas.

See on kindlasti vastuoluline otsus, kuna ilmselt enamik neist umbes 70–80 üliõpilasest, kes Venemaalt või Valgevenest igal aastal ülikooli õppima tulevad, on pigem läänemeelsed. Tõenäoliselt oleks see nii ka sel aastal. On siiralt kahju, et meie otsus kahjustab ka neid. Kardetavasti pole see suurim kahju, mida nende riikide otsus minna sõtta neile noortele kaasa toob. Kas Tartu Ülikool on nende ainus õppimisvõimalus? Tõenäoliselt mitte. Nii mõjutab see otsus Tartu Ülikooli, kes neist tublidest tudengitest ilma jääb, rohkemgi kui võimalikke Tartusse õppima tulijaid.

On tähtis märkida, et otsus puudutab vaid 2022/2023. õppeaastat ja vaid uusi kandidaate. Kõik Tartu Ülikooli juba immatrikuleeritud üliõpilased on ülikoolipere liikmed, neile väljastatud elamisload kehtivad ja nad saavad õpinguid jätkata. Tartu Ülikoolis õpib praegu 257 Venemaa ja 25 Valgevene kodakondsusega üliõpilast.

Rõhutan veel kord, et ülikooli otsus ei lähtu rahvusest, vaid kodakondsusest ja elukohast ehk riiklikust kuuluvusest. See ei puuduta Eestis elavaid Venemaa kodanikke ega neid, kel on mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi elamisluba või pikaajaline viisa või kes juba õpivad Eestis. Samuti saavad ülikooli kandideerida Venemaalt ja Valgevenest tulnud põgenikud.

Miks siis ikkagi selline otsus tehti? Sel on kaks peamist põhjendust.

Esiteks on see sanktsioon, millega näitame, et vastandame end nende riikide poliitikale. Olukorras, kus Ukrainas surevad süütud inimesed, on ülikool täielikult solidaarne Ukraina akadeemilise kogukonna ja kogu riigiga. Piirame Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike juurdepääsu meie haridusteenustele samamoodi, nagu praegu piiratakse nende juurdepääsu sadadele lääneriikide ja lääne ettevõtete teenustele ning toodetele. Kõik venemaalased sõltumata oma vaadetest kannatavad selles sõjas – ka läänemeelsed inimesed ei saa lennukiga lennata, raha kasutada jne. Meie piirang pole kaugeltki nii laialdane ega puuduta nii paljusid tavakodanikke nagu enamik teisi Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Teiseks peame arvestama sellega, et julgeolekuolukord Euroopas on põhjalikult muutunud. Ülikool ei suuda kontrollida ega saa oma otsustes arvesse võtta üliõpilaskandidaatide meelsust. Samas on ülikoolil välisüliõpilaste kutsujana nende suhtes väga suured kohustused ja suur vastutus. Usaldusväärseid ja täpseid andmeid Venemaa elanike hoiakute kohta ei ole, kuid on selge, et Venemaal on ka arvukalt neid, kes toetavad seda sõda. Me ei saa olla veendunud, et nende riikide võimud ei kasuta ära võimalust saata siia õppima inimesi, kelle eesmärk on kasutada Eestis viibimist millekski muuks kui vaba akadeemilise hariduse omandamiseks.

Kahjuks avaldab sõda mõju ka akadeemilises maailmas, samamoodi nagu igas teises valdkonnas. Eelmise nädala reedel avaldas Venemaa Rektorite Nõukogu umbes 200 rektori allkirjaga toetust Venemaa presidendile ja Ukrainas toimuvale sõjategevusele, mispeale arvas Euroopa Ülikoolide Assotsiatsioon avaldusele alla kirjutanud ülikoolid oma liikmeskonnast välja. Samamoodi peatas Euroopa Liit teaduskoostöö Venemaa ülikoolide ja teadusasutustega ning sellega seotud rahastuse.

Olen veendunud välisüliõpilaste toetaja ning tean, et kontaktid eri rahvuste vahel on üks peamine viis avatuse kasvatamiseks ja rahvustevaheliste suhete parandamiseks. Mitmekultuuriline identiteet ning korraga nii eestlaseks kui ka ukrainlaseks või venelaseks olemine on elu rikastav ja värvikaks muutev võimalus. Elu ei ole mustvalge. Aga sõda on. Kahjuks.

Foto: Andres Tennus