2026. aasta sügisel alustas maailma keelte ja kultuuride instituudis tööd neli uut nooremteadurit. Kõik nad õpivad humanitaarteaduste doktoriõppekava alusel, ent erinevatel erialadel. Palusime neil tutvustada oma uurimisteemasid.
Prantsuse kirjanduse nooremteadur Alexis Pierre Livet uurib seriaalfiktsioone – narratiive, mis arenevad järk-järgult mitme osa või jutustuse kaudu, moodustades aja jooksul tervikliku loo. Näidetena võib tuua nii „Tuhande ja ühe öö“ adaptatsioonid kui ka tänapäevased Netflixi sarjad. Uurimisprojekt lähtub lihtsast tähelepanekust: tänapäevane seriaalfiktsioon ei tekkinud ootamatult, vaid tulenes raamjutustuse ulatuslikust muutumisest valgustusajastul. Tema eesmärk on tuvastada selle muutuse taga olevad ajaloolised tingimused ja töötada välja teoreetiline raamistik moodsa seriaalfiktsiooni mõistmiseks.
„Otsustasin doktorantuuri astuda, sest see on parim võimalus saada spetsialistiks valdkonnas, mille vastu tunnen sügavat huvi, ning ühtlasi parim viis alustada karjääri akadeemilise teadustöö ja ülikoolis õpetamise alal.“
Klassikalise filoloogia nooremteadur Jaana Jurtšenkova uurib oma teadustöös varauusaegsete kreeka-ladina kakskeelsete sõnaraamatute kujunemist, nende ülesehitust ja koostamise meetodit ning millist rolli sõnaraamatud mängisid keeleõppes varauusaegses Euroopas. Erilise tähelepanu all on kaks sõnaraamatut: Johannes Scapula „Lexicon Graecolatinum“ (Basel, 1580) ja Johannes Gezelius vanema „Lexicon Graeco-Latinum“ (Tartu, 1649). Gezelius töötas Tartu Ülikoolis kreeka keele õpetajana selle esimesel ehk Academia Gustaviana perioodil ja koostas materjale kreeka keele õppeks, mida kasutati keeleõppes veel pikemat aega.
„Minu jaoks on eriti huvitav jälgida, kuidas Euroopas kujunenud leksikograafilised teadmised ja meetodi jõudsid varauusaegsest Kesk-Euroopast 17. sajandi Tartusse. Pärast magistriõpinguid tundsin, et see teema on minu jaoks tõeliselt oluline. Aastane paus ülikoolist andis mulle võimaluse järele mõelda ja mõistsin, et kui ma selle uurimisega edasi ei lähe, jääb minus midagi lõpetamata.“
Saksa keele ja kirjanduse nooremteadur Kristiina Kivilaan-Velskeri doktoritöö teema on „Baltisakslaste ja väliseestlaste kontaktid ning kohanemine Külma sõja aegsel Saksamaal“. Ta kavatseb uurida nende rahvusrühmade omavahelisi suhteid ja kohanemist. Teda huvitavad sealjuures eelkõige just erinevad kohanemisstrateegiad ja kuivõrd omavaheliste kontaktide olemasolu või nende puudumine kohanemist kui protsessi mõjutas. Samuti pakub talle huvi Eesti kui ühise kodumaa kaotamise trauma väljendumine nende kogukondade enesetajus ja elukorralduses. Et nendele küsimustele vastuseid leida, on plaanis muuhulgas läbi viia intervjuusid otsetunnistajatega. Oma uurimistööga loodab Kristiina anda panuse seni paljuski uurimata teema avamiseni ning eestlaste ja baltisakslaste põimitud kultuuriloo ja suhete paremasse mõistmisesse.
„Doktoriõpe oli mul tegelikult juba ammune plaan, aga nagu teinekord ikka juhtub: muu elu tuleb vahele, enne kui plaanituni jõuad. Doktoriõpe on minu jaoks võimalus nii huvitava uurimisteemaga tegelemiseks, kuid samavõrra ka võimalus enesearenguks, enese proovile panemiseks ja uute teadmiste ning oskuste omandamiseks. On põnev seda teed alustada!“
Inglise keele ja kirjanduse nooremteadur Nele Novek uurib, kuidas praegusel inimese ja masina suhtluse ajastul (tuntud ka kui AI-ajastu) on muutunud või muutumas see, kuidas me plagiaati mõistame, ning kuidas tehisaru genereeritud tekst suhestub traditsioonilise plagiaadi definitsiooniga. Kui tavaliselt mõistame plagiaati kui kellegi teise loomingu kasutamist ilma asjakohase viitamiseta, siis tehisaru loodud tekstil puudub teatavasti oma „näo“ ja õigustega autor, kelle mõtteid varastada. Kuigi ülikoolides on viimastel aastatel usinalt loodud ja täiendatud tehisaru kasutamist reglementeerivaid suuniseid, näitab Nele senine õpetamiskogemus, et üliõpilastel ja õppejõududel on sageli erinev arusaam sellest, kus jookseb piir tehisaru kui tööriista ja tehisaru kui teksti kaasautori (või mõnel juhul isegi ainuautori) vahel. Sellest elulisest probleemist sündis ka tema soov nimetatud teemaga doktorantuuri süvitsi tegelema tulla.
„Astusin doktorantuuri, sest olin teadusmaailmaga süvitsi kokku puutunud juba varasemate õpingute jooksul, olles osalenud projektides ning assisteerinud erinevate protsessikeskset kirjutamist sisaldavate õppeainete juures. Sain aru, et selline igapäevatöö sobiks minu mõttemaailma, eluviisi ja eesmärkidega. Minu soov on, et minu uurimistööst tõuseks reaalset praktilist kasu. Parim koht selle eesmärgi täitmiseks ja oma tulemuste levitamiseks on ülikool.“