Avalduste vastuvõtt doktoriõppesse kestab 1.–15. juunini 2026. Selle valguses rääkisid kuus maailma keelte ja kultuuride instituudi nooremteadurit oma uurimisteemadest ja isiklikust teekonnast doktoriõppeni. Kõik nad õpivad humanitaarteaduste doktoriõppekava alusel, ent erinevatel erialadel.
Tõlketeaduse nooremteadur Liisi Kraak keskendub tõlketeaduse arengusuundade kaardistamisele stsientomeetriliste ja bibliomeetriliste meetodite abil. Ta uurib, kuidas valdkond on aja jooksul kujunenud ning millised on selle institutsionaalsed ja intellektuaalsed võrgustikud. Uurimus põhineb tõlketeaduse bibliograafia andmebaasil, mis sisaldab tõlketeaduse publikatsioonide bibliograafilisi metaandmeid ja võimaldab kaardistada valdkonna arengut näiteks autorite, institutsioonide ja märksõnade kaudu.
„Doktorantuuri minek oli üldiselt mu juhendaja Luci soovitus. Olin sellele juba varem mõelnud, kuid mul puudus sobiv uurimisteema. Tõlketeaduse bibliograafiaga töötades tekkis aga idee uurida sealsete bibliograafiliste andmete põhjal tõlketeadust kvantitatiivsest vaatenurgast, mida Luc väga pooldas. Lisaks soovitati mulle, et kuna töötan juba Tartu Ülikoolis, võiks doktorantuur avada mulle uusi võimalusi teadustöös ja akadeemilises karjääris."
Inglise keele ja kirjanduse nooremteadur Ave Palm uurib seda, kuidas inimesed loevad 20. sajandi alguse ilukirjandust tänapäeval, kasutades selleks veebilehel Goodreads avaldatud raamatuarvustusi. Teosteks on kaks angloameerika lesbikirjanduse klassikat, Radclyffe Halli „The Well of Loneliness“ ja Djuna Barnesi „Nightwood“, ja fookus on ajalooliste mittenormatiivse soo ja seksuaalsuse käsitluste mitmekülgne tõlgendamine.
„Olen alati tahtnud doktoriks saada, sest nägin lapsepõlves „Lotte reis lõunamaale“ raamatus jänestegelast Doktor Ave ja tahtsin, et mind ka niimoodi kutsutakse. Hiljem asja rohkem läbi mõeldes alustasin muidugi doktoriõpinguid, sest sain aru, et sellisel tasemel eriala tundmist ja teadustöist süvenemist, nagu mina oma uudishimuliku meelega tahan ja mis tegelikult tõeliselt väärtuslik on, ei ole võimalik vaid bakalaureuse- ja magistrikraadiga saavutada. Seega doktorantuur oli minu jaoks igat pidi loogiline valik.“
Vene keele ja kirjanduse nooremteadur Anna Troitskaia uurib, kuidas Eesti reisijuhid struktureerivad ruumi, identiteedi ja kollektiivse mälu representatsioone ning kuidas need muutuvad erinevates poliitilistes kontekstides. Töö toob esile paiga kirjeldamise keele muutumise osana laiematest ideoloogilise ja kultuurilise produktsiooni protsessidest.
„Leidsin teema, mis haakub minu huvidega, kuid avab neid uuest vaatenurgast. Samuti leidsin osakonna, kes on valmis mind selle uurimistööga toetama.“
Prantsuse keele ja kirjanduse eriala nooremteadur Anette Tammiste uurib võõrkeelte õpet ja õpetamist, keskendudes mitmekeelsusele Eesti üldhariduskoolide B-võõrkeeletundides. Tema uurimistöö fookuses on õpilaste ja õpetajate mitmekeelsed ilmingud, didaktilised praktikad ja mitmekeelsete õppematerjalide katsetamine. Anette Tammiste usub, et Eesti laste ja noorte keelelis-kultuuriline taust on väga väärtuslik ressurss, mida saab võõrkeelte õppimisel veelgi efektiivsemalt rakendada.
„Otsustasin kandideerida doktoriõppesse, kuna see tundus mulle olevat kuidagi loomulik järgmine samm peale magistrikraadi omandamist. Olen akadeemilise maailmaga positiivses mõttes harjunud ning ajapikku mõistsin, et mul oleks väga kahju, kui mu edasine karjäär sellest kaugele jääks. Seega olen tänulik, et mulle see võimalus avanes.“
Klassikalise filoloogia nooremteadur Beatrice Veidenberg uurib poeetiliste korduste (eelkõige ringkompositsiooni) toimimist Aischylose tragöödias „Palujannad“ ning nende rolli teose vaatamis- ja lugemiskogemuse kujundamisel. Beatrice Veidenberg näitab, kuidas kordused suunavad tähelepanu keelele ja tähendusele, süvendavad narratiivset kaasatust ning kinnistavad tragöödia sotsiaalkultuurilisi põhiideid ja traditsioone.
„Magistriõpingutega, eriti aga magistritööga, jõudsin nii huvitavatele radadele, et ei suutnud loobuda tegelemast sellega, mis mind siiralt õnnelikuks teeb.“
Klassikalise filoloogia nooremteadur Anni Polding uurib pedagoogilis-filoloogilist seminari. 1821. aastal avati Tartu Keiserlikus Ülikoolis Karl Morgensterni initsiatiivil seminar, kus koolitati gümnaasiumiõpetajaid. Seminari keskmes oli antiikkeelte ja -kultuuri õppimine, sest see arendas Morgensterni arvates kõige paremini noortes tudengites tõelise, ausa ja kauni tundmist. Anni Polding uurib, millest ja kuidas kirjutasid seminari tudengeid esseesid ning millised arhiivimaterjalid seminari kohta säilinud on.
„Miks ma siis ikkagi otsustasin doktorantuuri kandideerida? Vist sellepärast, et meie oma ülikooli tudengite 200 aasta vanused käsitsi kirjutatud harjutustööd tundusid nii väärtusliku ja põneva uurimismaterjalina.“