Tartu Ülikoolis kohtusid hispaania keele õpetajad Euroopa erinevatest nurkadest

17.–19. aprillini 2026 kohtusid maailma keelte ja kultuuride instituudis Euroopa riikide hispaania keele õpetajad. Ürituse kaaskorraldaja, Tartu Ülikooli hispaania keele ja lingvistika lektor Mari Kruse pani kirja meeldejäävamad mõtted ja hetked.

Esimesel õhtul katsetasime uue, kakskeelse formaadiga, kus keskenduti just Eestit puudutavatele sõlmküsimustele ja pakuti võimalust kolleegidega suhelda. Eesmärk oli pakkuda intiimsemat õhustikku ja võimalust eesti keeles asju arutada, mis oli ka osalejate tagasisides välja toodud positiivseim külg. Osalenud tudengeid, ühtlasi värskeid õpetajaid, inspireerisid Kostivere kooli töölehed, mis aitavad hispaania keele tundi tuua riiklikku õppekavasse kuuluvad Eesti ja kodukoha teemad. Samuti tekitasid elevust Tartu Ülikoolis valmivad intensiivkursuse materjalid, mille grammatikaseletustest võiks ka põhikoolis ja gümnaasiumis abi olla. Leiti, et nüüd tuntakse end kindlamalt nii oma õppematerjalide loomisel kui ka uute lähenemiste katsetamisel, näiteks õpimapi kasutamisel hindamismeetodina.

Teine päev oli täidetud rahvusvahelisemate osalejate ja ettekannetega. Teemad olid erinevad, aga esinejate pühendumus sütitas kõigi puhul. Ettekanne kaitstud päritolunimede kasutamisest kultuurikandjatena sai palju innustunud tagasisidet. Keeletunni „dekoloniseerimise“ teema aga pakkus mõtteainet, kuidas õpetaja või kirjastaja valitud tekstid, autorid ja teemad kujundavad seda, kui mitmekesine või üksluine pilt hispaaniakeelsest maailmast õpilaseni jõuab.

Viimaseks päevaks jäi veel kolm põnevat ettekannet. Muuhulgas saime ülevaate hispaania keele õpetamise seisust Eestis läbi saja aasta. Huvitaval kombel on paljud sajanditagused teemad endiselt aktuaalsed ja isegi olukorrad sarnased. Näiteks on õpetajaid endiselt raske leida, kuigi proportsioonid on nüüdseks muutunud. Samuti juhtub jätkuvalt, et kursust alustanud kümnest õppijast jääb järele viis või kaheksateistkümnest kümme.

Hispaania keele õpetajate päevade lõpetuseks käidi lodjaretkel, mis pakkus võimalust veel suhelda, aga ka pärast mitut päeva intensiivset keskendumist aega veidi maha võtta ja nautida kevadist Emajõge ja rahulikku kulgemist.