Suvel kaitstud doktoritöös uuriti, miks digisuhtluses osad mõtted sulgudesse pannakse

Ekaterina Batrakova kaitses juunis vene keele erialal doktoritöö „Прагматические и семантико-структурные особенности вставных конструкций в русском языке (на материале интернет-источников)“ („Vene keele parenteeside pragmaatilisi ja semantilis-struktuurseid iseärasusi (veebiallikate põhjal)“).

Esitasime Ekaterinale mõned küsimused, et uurida doktoritöö teema valiku põhjuste, uurimuse käigus selgunud tulemuste ja doktoritöö kirjutamise protsessi kohta.

Mis teemat sa uurisid ja miks?

Minu teema oli seotud parenteesi funktsioneerimisega internetikeeles. Kõlab võib-olla üsna igavalt, aga tegelikult puutume selliste konstruktsioonidega kokku iga päev (teile ju meeldib ka aeg-ajalt midagi sulgudesse lisada? ;)). Vot umbes neid sulgudes mõtteid ja nende seost terve lausega ma uurisingi. Valisin selle teema, sest tegelesin parenteesiga juba magistriõppes Tallinna Ülikoolis. Tol ajal uurisin neid pigem formaalsest küljest, mitte semantika ja pragmaatika seisukohalt nagu doktoritöös. Slavistikas üldiselt ja eriti vene keele uuringutes ei ole sellel keelenähtusel väga selgeid piire. Sealt tekkiski soov põhjalikumalt uurida, mis asi see parentees õigupoolest on. Ja sealt läks kõik juba edasi.

Mis on olulisemad tulemused, mida doktoritöö tegemisel teada said?

See küsimus on umbes nagu „seleta oma doktoritöö mõte ühe lausega“. Kõige olulisem järeldus on ilmselt see, et parentees asub grammatika ja diskursuse piiril. Seda ei saa vaadelda ainult süntaktilise nähtusena, sest selle kasutamist mõjutavad väga palju ka kontekst, kõneleja kavatsus ja suhtlusolukord. Internetisuhtluses muutub see eriti hästi nähtavaks: parenteesid võimaldavad autoril oma öeldut kommenteerida, täpsustada oma suhtumist ning luua lugejaga vahetumat kontakti. Samal ajal näeme, et digikeskkond muudab süntaktilised normid paindlikumaks. Laiemas plaanis näitab see, et tänapäeva süntaksit mõjutavad järjest rohkem pragmaatilised ehk reaalse suhtlusega seotud tegurid.

Mida need tulemused näitavad?

Need tulemused näitavad, et parentees on mitmefunktsiooniline süntaktilis-pragmaatiline vahend, milles saavad kokku vorm, tähendus ja suhtluseesmärk. Digiajastul on sellised konstruktsioonid ka hea näide sellest, kuidas keel muutub ja kohaneb uute suhtlusolukordadega. Nende kaudu saab inimene muuta oma teksti isiklikumaks, väljendada oma suhtumist ning justkui lugejaga otse suhelda. Seetõttu aitavad parnteesid meil paremini mõista ka seda, mis keelega digitaalses keskkonnas üldse toimub.

Mis on teemad, mida soovid ise või mida soovitad teistel edasi uurida?

Ma ütlen oma õpilastele ja üliõpilastele alati, et uurimisteema peab olema midagi, mis sind ennast päriselt huvitab. Sest mingil hetkel jõuad sa nagunii selleni, et ei taha sellest teemast enam mitte midagi kuulda – lihtsalt sellepärast, et oled sellega nii palju tegelenud. Seega soovitaksin teistele eelkõige uurida seda, mille kohta neil endal küsimused tekivad ja millele nad päriselt vastuseid tahavad leida.

Millised olid suurimad raskused doktoritöö kirjutamisel?

Läksin doktoriõppesse kohe pärast magistriõpet. See oli natuke nagu üleminek ühelt keeletasemelt järgmisele: oled justkui kõik ära õppinud, eksamid suurepäraselt sooritanud, aga uude rühma jõudes ei saa enam mitte millestki aru. Mul oli vaja leida ennast teadlasena ja õppida endasse uskuma. Samal ajal töötasin nii koolis kui ka ülikoolis. Ühest küljest aitas õpetamine mul paremini mõista, mida uurimisprotsess endast üldse kujutab, teisest küljest võttis see muidugi palju aega ja energiat, mida oleks saanud doktoritööle pühendada. Kas ma kahetsen seda? Ei. Nende aastate jooksul olen ma väga palju kasvanud – nii professionaalselt kui ka inimesena.

Mida doktoritöö tegemise protsess sulle õpetas?

Seda, et paus ei ole tingimata halb. Bakalaureuse- ja magistriõppe läbisin järjest ja nominaalajaga. Doktoriõppes võtsin aga akadeemilise puhkuse, mis venis lõpuks mitme aasta pikkuseks. Kui ma doktoriõppesse tagasi tulin, olin juba teine inimene. Sain palju paremini aru, mida ma teen, miks ma seda teen ning kuidas ja millest ma tegelikult kirjutada tahan. Nii et mõnikord võib paus anda palju rohkem kui pidev sund edasi liikuda.

Mis edasi?

Suures plaanis jätkan sama tööga – õpetan koolis ja Tallinna Ülikoolis. Doktoriõpingute ja töö kõrvalt avastasin enda jaoks ka teisi lähedasi valdkondi, eelkõige didaktika ja õpetamise. Praegu tegelen nendega järjest rohkem, sealhulgas teadustöös. Õppimist lõpetada ma vist enam ei oska, nii et olen juba alustanud ka haridusjuhtimise mikrokraadiõpinguid. Kuhu see rada mind lõpuks viib – eks elame, näeme.