Marina Bulakhova kaitseb doktoritööd „Генезис русской уголовной прозы 1860–1890 гг“

8. septembril kell 16.15 kaitseb Marina Bulakhova vene kirjanduse erialal doktoritööd „Генезис русской уголовной прозы 1860–1890 гг“ („1860.–1890. aastate vene kriminaalproosa genees“).

Juhendaja:
Roman Leibov, Tartu Ülikool

Oponendid:
Ilya Vinitsky, Princetoni Ülikool (Ameerika Ühendriigid)
Claire Eugenie Whitehead, Saint Andrewsi Ülikool (Suurbritannia)

Kokkuvõte
Käesolev doktoritöö uurib vene kriminaalproosa arengut aastatel 1860–1890, keskendudes selle žanrilistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele eripäradele. Töö eesmärk on taastada varase vene krimikirjanduse sisemine loogika ning määratleda selle koht rahvusvahelises kontekstis. Uurimus tugineb nii kirjandusloolisele kui ka narratoloogilisele ja sotsioloogilisele lähenemisele ning käsitleb kriminaalproosa kujunemist õigussüsteemi reformide, meedia arengute ja realismi poeetika kontekstis.

Töö sissejuhatuses vaadeldakse žanri kujunemist Lääne-Euroopa kirjanduse mõjuväljas, sh prantsuse romaan-följetoni ja angloameerika krimiproosa evolutsiooni ning nende mõju vene kirjandusele. Erilist tähelepanu pööratakse vene proosa unikaalsele alguspunktile – mahukatele kirjandusajakirjadele –, mille vahendusel kujunes kriminaalžanr sotsiaalkriitiliseks ja psühhologiseeritud realistlikuks kirjanduseks.

Esimeses peatükis keskendutakse kriminaalteemade esiletõusule 1840. aastate ilukirjanduses ning analüüsitakse esimesi žanrile lähedaseid tekste, sh teoseid, mis kujutavad õigussüsteemi, kuriteo motiive ja ühiskondlikku moraali. Eraldi uuritakse tsensuuri mõju ja lääne eeskujude rolli.

Teine peatükk käsitleb kriminaalmaterjali kujutamist läbi etnograafilise pilgu: kuidas kriminaalteema liigub linnakeskkonnast maa- ja vanglaelu kirjeldusteni, kajastades sotsiaalse keskkonna ja kirjandusliku kujutamisviisi vahet.

Kolmandas peatükis on vaatluse all „uurijate märkmed“ – tekstid, kus jutustajaks on uurija või prokurör. Peatükis vaetakse mitme massikirjanduse autori loomingut (P. A. Stepanov, N. M. Sokolovski, A. A. Škljarevski jt), kus kujutatakse uurijat uue aja kangelasena, kelle ülesandeks on faktide tõlgendamine ja õigluse taastamine.

Neljandas peatükis analüüsitakse jälitusproosa kangelastüüpe: uurijad, salapolitseinikud ja heatahtlikud filantroobid. Siin vaadeldakse, kuidas eri autorid (sh ka A. P. Tšehhov) loovad juurdlevaid tegelastüüpe lääne eeskujude (nt E. Gaboriau) ja kohaliku konteksti pingeväljas.

Töös käsitletakse umbes sadat kriminaalromaani, jutustust ja novelli, millest suurem osa on siiani jäänud uurijate tähelepanuta. Seeläbi täidab väitekiri olulise tühimiku 19. saj vene massikirjanduse uurimises ning esitab uue mudeli selle arenguetappide mõtestamiseks.