Loengusaalist arhiivini: sisukas vahetussemester Saksamaal

Oktoobrist veebruari keskpaigani oli saksa keele ja kirjanduse bakalaureusetudengil Jaagupil võimalik Erasmus+ programmi raames veeta vahetussemester Saksamaal, Hesseni liidumaa südames Marburgis paiknevas maailma vanimas senini tegutsevas luterlikus ülikoolis. Peale Marburgi ülikoolile viis välissemester Jaagupi ka samas linnas asuvasse Herderi Instituuti arhiivitööd tegema. Ta oli lahkelt nõus oma muljeid jagama.

Marburg on lisaks ülikoolile tuntud ka oma tänaseni säilinud keskaegse vanalinna poolest, mis asub linna keskel kõrguval Lossimäel. Lossimäeks kutsutakse seda just seetõttu, et seda kroonib 11. sajandist pärit hertsogiloss. Lossimäel paiknevad ka mitmed ülikooli ühiselamud, millest ühes elasin mina. Lossimäe elamute kiituseks tasub mainida nende väiksust võrreldes all-linnas paiknevate ühiselamutega. See võimaldas kiiresti leida endale kogu semestriks sõpruskonna, kellega koos vabal ajal väljasõite teha, üksteisele oma kultuure tutvustada või lihtsalt veeta koos pikki talveõhtuid. Põnevamate väljasõitudena tasub mainida Aacheni, Kölni, Göttingeni ja Wiesbadeni külastamist.

Õppeainete valik oli Marburgi ülikoolis väga mitmekülgne. Valisin aineid, mis käsitlesid teemasid, mida mul varem ei olnud võimalik õppida – näiteks keskülemsaksa keele, vanade käsikirjade tekstikriitika ning Saksa romantismiajastu muinasjuttudega seotud kursused. Lemmikkursusena toon esile just keskülemsaksa keele kursuse, sest lisaks huvitavale kõlale ja võimalusele mõtestada saksa keele arengut, aitab see valdavalt kõrgkeskajal kasutusel olnud keelekuju kaasa ka Eesti ajaloo uurimisele. Nimelt, kui keskajal räägiti ja kirjutati siin regioonis alamsaksa keeles, siis kirjalik suhtlus Saksa orduga toimus just keskülemsaksa keeles. Siinkohal on sobilik mainida ka Marburgi ajaloolist tähtsust Saksa ordu ühe keskusena, mis loob teatud mõttelise sideme Eesti ja selle linna vahel.

Jäin oma vahetussemestriga Saksamaal igati rahule ja soovitan seda ka kõigile teistele. Õpingud välisülikoolis annavad võimaluse tutvuda uute kultuuridega, leida sõpru kogu eluks, õppida midagi uut ja põnevat, parandada oma keeleoskust ning üldiselt avardada oma silmaringi. Saksamaal õppimine võimaldab tutvuda ka tõeliselt vana ja väärika Euroopa kultuuriga, mis vaatamata uutele aegadele on jätkuvalt olemas neile, kes seda otsivad, ning millega ka meie maa ja rahva ajalugu on tänu baltisakslastele tihedalt seotud.

Arhiivitöö Herderi instituudis

Välissemester on miski, mis ei pea alati piirduma ainult õppimisega. Või siis võib see õppimine erineda paljuski tavapärasest loengutes käimisest. Nimelt oli mul võimalik sellal Marburgis teha ka põhjalikku arhiivitööd. Lossimäe tipus asuv Herderi Instituut on uurimisinstituut, mis loodi algselt Riias 1921. aastal ning on ajaloo keerdkäikude tulemusel leidnud oma tee Marburgi. Instituut keskendub nii praeguste kui ka endiste saksa kultuuriruumi alade materjalide kogumisele ja uurimisele. Seega leidub instituudi arhiivis ka tõeliselt suur hulk materjale meie oma Maarjamaa kohta.

Elasin instituudist kümne minuti kaugusel samal mäel ning seadsin igal teisipäeval oma sammud arhiivi, et sealsete materjalidega lähemalt tutvuda. Põhiliseks uurimisobjektiks oli Roosna-Alliku (sks k Kaltenbrunn) mõis ja seal elanud Stackelbergide suguvõsa. Selle kõrvalt leidsin ka aega, et uurida oma lõputöö jaoks materjale meie poolel Vabadussõjas võidelnud Balti rügemendi kohta, mis koosnes Eesti riigile lojaalsetest baltisakslastest.

Üheks põnevaimaks leiuks oli 1412. aastast pärinev Harjumaal koostatud pärgamentkäsikirja, mis kirjeldas Kadrina kihelkonnas mõnede külade üleandmist ühelt aadlikult teisele. Tekst oli alamsaksa keeles, kuid siinkohal tuli kasuks keskülemsaksa keele õppimine. Ülikoolis seda kursust andev professor Ralf G. Päsler aitas keerulisemate tekstilõikudega hädast välja.

Tõeliselt aukartust äratav oli hoida enda käes dokumente, millele olid alla kirjutanud sellised valitsejad nagu kuningas Sigismund III, Gustav II Adolf või kuninganna Kristiina. Huvitavana tasub mainida ka parun Georg von Stackelbergi tudengipõlve kirju oma emale Anna von Stackelbergile, kus lisaks ajaloolisele väärtusele leidus kindlasti ka palju äratuntavat enda ülikoolipõlvest.

Arhiivitöö on miski, mis nõuab kindlasti kannatlikkust ja suurt tähelepanelikkust, kuid põnevus kaalub kõik raskused üle, sest kunagi ei tea, millele võib uurija sattuda – millelegi, mis on seni ajaloomälust kadunud olnud.