Kevadel kaitstud doktoritöös avati Marta Sillaotsa elu ja töö kaudu sõdadevahelise Eesti tõlke- ja kirjanduskultuuri

Külliki Steinberg kaitses mais inglise keele ja kirjanduse erialal doktoritööd „Marta Sillaots: Translator and Her Multipositional Agency in the Interwar Literary Landscape of the Republic of Estonia“ („Marta Sillaots: tõlkija ja tema mitmepositsiooniline agentsus sõdadevahelise Eesti Vabariigi kirjandusmaastikul“).

Esitasime Küllikile mõned küsimused, et uurida doktoritöö teema valiku põhjuste, uurimuse käigus selgunud tulemuste ja doktoritöö kirjutamise protsessi kohta. Fotol on Külliki Steinberg koos juhendajate Katiliina Gieleni ja Outi Paloposki ning oponent Malin Carlströmiga.

Mis teemat sa uurisid ja miks?

Käsitlesin ühe sõdadevahelise perioodi Eesti viljakaima tõlkija aga ka kirjanduskriitiku ja kirjaniku Marta Sillaotsa elu ja loometeed, tema mitmepositsioonilisust ehk erinevaid erialase tegevuse tahke, tema agentsust ehk võimalusi Eesti tõlke- ja kirjandusmaastikku kujundada ja mõjutada ning tema argielu. See teemapüstitus tõukus arhiivimaterjalidest: uurisin nii Marta Sillaotsa kui ka temaga seotud literaatide ja kirjastuste arhiivikogusid kirjandusmuuseumis. Need näitasid mulle suuna kätte ja kujundasid doktoritöö trajektoori kogu protsessi vältel.

Mis on olulisemad tulemused, mida doktoritöö tegemisel teada said?

Sillaotsa tõlgete hulka kuuluvad küllap paljude eestlaste lugemislaual olnud Mark Twaini „Huckleberry Finni seiklused“, Charles Dickensi „David Copperfield“, Fjodor Dostojevski „Idioot“, John Galsworthy „Forsyte’ide saaga“, Thomas Manni „Võlumägi“ ja paljud muud teosed. Paraku polnud tema tõlkijaagentsus teab mis jõuline ja seda mitte tahte puudumise pärast, vaid pigem ümbritsevate olude pärast. See aga ei tähenda, et tal poleks olnud mõju meie kirjandus- ja tõlkeelule. Ta tegi tohutult ja väsimatult tööd, mille vilju me tänapäevalgi maitsta saame. Just sel moel, oma raugematu töökusega, on ta meie tõlkemaastikku kujundanud. Mõni tema erinevatest tegutsemisvaldkondadest võis talle vahel avada uksi teistesse, kuid mõnikord ka takistuseks osutuda. Arhiivimaterjal juhatas kätte ka ühe siiani mitte laialt käsitletava teema: tõlkija argielu jõudmaks lähemale tema inimlikule mõõtmele, igapäevase (kehalise) eksistentsi ja erialase eneseteostuse vältimatule sümbioosile, mis aitab mõtestada inimelu ning siduda üksikisiku laiema ühiskondliku kontekstiga.

Mida need tulemused näitavad?

Mikroajalugu on ju tegelikult nagu maailma peegeldus veetilgas – suurema pildi projitseerimine ühe inimese kaudu. Seda viisi maailma näha ei tasuks alahinnata. Üks inimene, iseäranis kui ta seisab kultuuride ristteel nagu tõlkijad enamasti, võib olla hämmastav infoallikas, eriti kui tema pärandist on säilinud ka telgitaguseid avavat nagu arhiivimaterjal seda sageli on. Võib juhtuda, et siit on võimalik ammutada infot nii keele arengu, kirjanduse ja tõlke omavaheliste jõujoonte, kirjastamispraktika, aga miks mitte ka igapäevaelu ja kulinaaria kohta. See kõik aga aitab mõtestada meie tänast päeva – tõlkeloo uurimine, nagu mineviku pärandi tundmine üldisemaltki, moodustab justkui trepiastmeid, mis aitavad meil edasi astuda minevikupärandi võrra rikkamana. Marta Sillaotsa elu ja töö on just selline pärand – ühe tööka naise elu ja pühendumine, mille läbi avaneb terve ajastu tõlke- ja kirjanduskultuur.

Mis on teemad, mida soovid ise või mida soovitad teistel edasi uurida?

Uurida on tohutult! Mina soovitan tõlkeloohuvilistel edasi kaevata kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi tõlkijamaardlates. Tahaksin väga teada, kas arhiivis on veel naistõlkijate kogusid ning mida need sisaldavad. Põnev on ka näiteks Johannes Aaviku ja Bernhard Linde või vahest teistegi meestõlkijate kirjavahetus kirjastustega. Nende suhtlusstiil ja agentsus oli Marta Sillaotsa omast oluliselt jõulisem.

Sillaots oli ka Johannes Aaviku keeleuuenduse pooldaja ning püüdis tema ideid oma tõlgetes ellu viia – sageli tulutult, sest toimetajate karm käsi rookis „aavikismid“ tekstidest välja. See on temaatika, millega tahaksin veidi tegeleda, sest eeltöö on tehtud, aga materjal jäi doktoritööst välja. Mis parata, kõik ei mahu ühtede kaante vahele.

Millised olid suurimad raskused doktoritöö kirjutamisel?

Raskused? Küllap neid oli, aga suurem osa neist on ununenud. Võib-olla see, et lasin arhiivimaterjalil end juhtida ja see viis mind alguses üsna eri suundadesse. Nii oli erinevate teemade jaoks relevantsete teoreetiliste lähenemiste kokku panemine üksjagu vaevarikas, aga siin aitasid mind mu suurepärased juhendajad Katiliina Gielen ja Outi Paloposki. Tuhat tänu neile veel kord! Üldiselt oli doktoritöö kirjutamine minu jaoks, ja ma ei liialda, üks suur viis aastat kestnud pidupäev, mida nautisin ja mille üle rõõmu tundsin. Raskeid hetki oli ikka, aga julgen öelda, et tüdimust ma tundnud ei ole. Võtsin võimalust doktorantuuris õppida ja tööd kirjutada kui suurt kingitust ja vedamist.

Mida doktoritöö tegemise protsess sulle õpetas?

Ilmselt oleks lihtsam öelda, mida doktoritöö tegemise protsess mulle ei õpetanud. Enesedistsipliin, aja planeerimine, adekvaatne infovahetus jpm – kõik need valdkonnad said oma uuendus- ja värskenduskuuri. Lisaks muidugi saadud teadmised ja kogemused – kasvõi töö kaitsmine. Ja muidugi kogu see tõlkeloolaste vaimustav võrgustik, kellega tänu juhendajatele, konverentsidele, seminaridele või muudele kokkupuutepunktidele tutvusin. Need inimesed on tohutu inspiratsiooniallikas!

Mis edasi?

Tõlkelugu on ja jääb mu südameteemaks. Hoolimata sellest, et töö on mind nüüd veidi teise valdkonda viinud, tahan tõlkelugu enda jaoks mitte unarusse vajuda lasta, vaid jõudumööda sellega ikka edasi tegeleda. Marta Sillaots pidas tõlkijatöö juures olulisimaks pühendumist. Küllap on see universaalne omadus, mis tagab rahulolu ja õnnestumise kõigis tegemistes.