Helen Roostma kaitseb doktoritööd „Affective hauntings, absolute reality: space, time, experience and the haunted house narrative“

24. novembril 2025 kell 12.15 kaitseb Helen Roostma inglise keele ja kirjanduse erialal doktoritööd „Affective hauntings, absolute reality: space, time, experience and the haunted house narrative“ („Afektiivsed kummitamised / absoluutne reaalsus: aeg, ruum ja kogemus kummitusmaja narratiivis“).

Juhendaja:
professor Raili Marling, Tartu Ülikool

Oponendid:
kaasprofessor Rebecca Janicker, Portsmouthi Ülikool (Inglismaa)
vanemlektor Xavier Aldana Reyes, Manchesteri Linnaülikool (Inglismaa)

Kokkuvõte
Väitekirja keskmes on tänapäevane kummitusmaja narratiiv. Eesmärk on süstematiseerida kummitusmaja narratiive, luues narratiivirežiimidel põhineva tüpoloogia, mis arvestab eri tüüpi kummitusmaja narratiivide eripäradega.

Olenemata teistest omadustest on kummitusmaja aga alati olemuselt maja, mis kaldub normist kõrvale. Judith Butler (2004: 41) sõnab, et kuigi normid on tavaliselt peidetud ja raskesti märgatavad, on neid kõige selgemini näha selle kaudu, millist mõju nad avaldavad. Normide tugev seotus kontekstiga on kummitusmaja narratiividest rääkides asjakohane, kuna kummitusmajad on loomuomaselt normide ja normatiivsusega vastuolus. Siiski, kuigi dominantset korda kummitab selle alternatiiv, nõuab see alternatiiv dominantset korda, millele vastanduda. Seetõttu väidetaksegi väitekirjas, et kummitusmaja on alternatiiv, mille kaudu on võimalik mõtestada normatiivset kodu ja peret, millele kujutatud mittenormatiivne kodu ja pere vastanduvad.

Tuginedes uudsele lähenemisviisile, mis kasutab nii ruumi-, aja- kui ka kogemusteooriaid, leitakse väitekirjas, et kummitusmaja narratiive on võimalik jagada kolme narratiivirežiimi: gootika, kummastav ulme ja õudus. Kuigi need võivad esineda ühes tekstis samal ajal, võtab üks neist siiski dominantse positsiooni, mistõttu on igal narratiivirežiimil teistest eristuvad omadused ja eripärased narratiivsed atmosfäärid. Seetõttu tajutakse osana kummitusmaja narratiivi tekstidest ka neid kummitusmaja narratiive, millel ei pruugi peale kummitusmaja olla üksteisega midagi ühist. Väitekirjas esitatud empiirilise analüüsi käigus selgubki, et analüüsitavad romaanid suhestuvad varasemate tekstidega just äratuntavate ja eristatavate atmosfääride kaudu. Ruum, aeg ja kogemus, mida analüüsitavad romaanid kujutavad, on sarnased narratiivirežiimide poolest ning narratiivirežiimid erinevad üksteisest märkimisväärselt. Väitekiri näitab, et narratiivirežiimidele tuginedes on võimalik süstematiseerida rikkalikke ja laialt levinud kummitusmaja narratiive ning ühendada uued tekstid oma eelkäijatega.