Elujaatavad narratiivid modernismis: intervjuu Eret Talvistega

Tartu Ülikooli kaasaegse ingliskeelse kirjanduse teadur Eret Talviste avas intervjuus oma värskelt ilmunud raamatu „Strange Intimacies: Affect, Embodiment and Materiality in the Works of Virginia Woolf and Jean Rhys“ tausta, kõneledes nii teose sihtrühmast, teaduslikust panusest kui ka põhjustest, miks lähedusest ja selle ootamatutest vormidest kirjutamine on tänapäeval eriti vajalik.

Kes võiks seda raamatut lugeda?

Raamat on mõeldud eelkõige kirjandus- ja kultuuriuurijatele, kolleegidele ja tudengitele, kuid soovitan seda ka ka akadeemiavälisele kirjandushuvilisele lugejale. Raamatu keskne teema on lähedus, selle erinevad vormid ja eluline vajalikkus. Uurin, kuidas erinevatele kehadele jagatakse modernses ühiskonnas erinevaid õigusi ja kuidas poeetiline keel aitab neid ebavõrdsusi märgata.

Mis on selle raamatu kõige olulisem teaduslik panus või uus vaatenurk võrreldes varasemate käsitlustega?

Seni on ilmunud ainult üks Woolfi ja Rhysi võrdlev akadeemiline raamat: Patricia Morani „Virginia Woolf, Jean Rhys, and the Aesthetics of Trauma“ (2007), mis keskendus trauma esteetilisele kujutamisele Woolfi ja Rhysi modernistlikus loomingus. Minu panus modernismiuuringutesse seisneb selles, et vastupidiselt traumale keskendun mina nende loomingu elujaatavale osale. Tavalised narratiivid modernsusest ja modernismist rõhutavad tihti negatiivseid nähtusi ja emotsioone, mis on seotud tehnoloogia arengu, linnastumise, inimeste põhjustatud keskkonnakahju ning kahe maailmasõjaga. Ent nende laastavate nähuste kõrval on alati olnud ka teised, tihti väiksemad ja peidetumad narratiivid.

Just need pisikesed narratiivid on tähtsad, sest negatiivse kõrval on vaja ka elujaatavat, et üldse elada ja eluga edasi liikuda. Minu eesmärk ongi Woolfi ja Rhysi modernistlikust kirjandusest üles leida need narratiivid, mis hoiavad inimesi elu küljes kinni. Sellest tuleneb ka raamatu pealkiri „Võõrastav lähedus“ ehk lähedus, mis on veider, sest ta ilmneb olukordades ning inimeste ja olendite vahel, mida peavoolu narratiivid tihti ei kajasta.

Kui päevakajaline see teema sinu hinnangul praegu on?

Teema on vägagi päevakajaline, ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks, mõeldes laiemalt ühiskonnale ja lugudele, mida me loome, näeme ja tarbime: me elame ühiskonnas, mis üha vähem suudab omavahel normaalselt suhelda. Vihakõne on üha rohkem normaliseeritud ning vähemusgruppe – LGBTQ+ inimesi, naisi, välismaalasi ja immigrante – rünnatakse ja süüdistatakse üha rohkem probleemides, mis pole nendega absoluutselt seotud. Need lood on tihti negatiivsed: immigrant võtab ära töö ja palga, naised ei sünnita enam lapsi, LGBTQ ja feminism rikuvad ära traditsioonilise perekonna. See on ülimalt kurb ja ignorantne ning vaatab mööda päris probleemidest, nagu tööde üle- või alaväärtustamine, ebapiisav tasustamine, turvatunde puudumine pere loomiseks ning armastuse ja läheduse eri vormide ilmnemise igoneerimine.

Just see viimane on minu raamatus tähtis. See viib meid teise põhjuseni. Süüdistavad narratiivid vohavad kiiresti just siis, kui keerulisi teemasid tahetakse lihtsustada. Tööd pole? Süüdi on immigrant! Rahvastik vananeb? Süüdi on naised, kes ei sünnita! Mis selle vastu aitaks? Probleemi süvenemine ja lugemine. Siin on abiks teaduslik raamat, milles vaadatakse probleemi lähedalt. Minu eesmärk on näidata, et lähedus on mitmekesine ja ilmneb väga erinevalt. Võõra nägemine lähedalt ja lähedase vaatamine kaugelt on tähtsad elemendid, mis aitavad luua dialoogi ja arusaamist ning vältida kiireid süüdistavaid silte.

Kas raamatu kirjutamise käigus tuli ette ka mõni üllatav avastus?

See teadmine oli ilmselt juba kirjutama asudes olemas, kuid kinnistus ja süvenes veelgi, kui tundlikud ja oma ajast ees olid Woolf ja Rhys. Nad tajusid seda, et inimesed on ainult üks väike osa tervikust – maapinnast, mägedest, meredest, puudest, loomadest – ning kõik elu vormid on omavahel seotud ja tähtsad, mitte ainult inimelu, mida mõtestatakse tihti läbi valge Euroopa mehe perspektiivi. Samuti märkasid nad, et keel – tähed, sõnad, laused – kasvab sellest elu kogumikust ning oskasid kasutada keelt nii, et see säilitab oma elulisuse.

Mida see raamat ja selle ilmumine rahvusvahelises kirjastuses sinu jaoks tähendab?

Isiklikult on see kindlasti ühe unistuse täitumine – kirjutada inglise keeles mainekas kirjastuses autoritest, keda ma väga armastan ja austan. Professionaalselt toob see loodetavasti uusi huvitavaid tutvusi, teeb mu töö nähtavamaks kolleegide ja tudengite seas ning inspireerib teisi uurijaid.

Kuidas kujunes koostöö Edinburghi Ülikooli kirjastusega?

Akadeemiline raamat sünnib anglo-ameerika kontekstis nii, et kõigepealt tuleb valida sobiv kirjastus – neid on mitmekümneid, kui mitte sadu. Seejärel tasub võtta ühendust oma teadusvaldkonna toimetajaga ja ideed lühidalt tutvustada. Minu jaoks oli kirjastus, kus oma raamatu avaldada tahan, just Edinburgh University Press. Võtsin 2020. aastal ühendust tollase kirjandustoimetaja Jackie Jonsiga ning pakkusin oma ideed. Ta oli huvitatud, seega pidin kirjutama 10-leheküljelise ettepaneku ja saatma ühe näidispeatüki. Seda lugesid toimetus ja kaks anonüümset minu valdkonna eksperti. See oli siis otsustav hetk, kas leping sõlmitakse või mitte. Mul soovitati teha mõned parandused ning seejärel saingi lepingu.

Siis hakkas raamatu kirjutamine, mis minu jaoks tähendas doktoritöö ümbertegemist ning kahe peatüki juurde kirjutamist. Koos doktorantuuriga – raamat on doktoritöö põhjal – võttis kirjutamine aega kaheksa aastat! Protsess oli imeline ja õudne, oli palju lugemist, kirjutamist ja ümberkirjutamist.

Kas on oodata järge, eestikeelset tõlget või raamatuesitlust?

Raamatu tõlget ega järge lubada ei julge. Ma tegelen edasi raamatu esimese peatüki teema ehk imestusega. See on mu uus suurem projekt, kus liidan mõisted wonder ja wander – imestus ja uitamine. Soovin näidata, kuidas mõlemad on omased modernistlikule kirjandusele. Eesti keeles ei toimi see nii hästi, sest foneetika ja grammatika ei võimalda inglise keele mängulisust.

Oktoobris esitlesin raamatut New Yorkis ja Tartus, märtsis esitlen Tšehhis ning arillis annan raamatu teemal veebiloengu. Lisaks ilmus 2025. aasta kevadel koostöös Raili Marlinguga erinumber, kus käsitletakse võõrastavat lähedust erinevates kontekstides. Ajakiri tegi ettepaneku erinumber raamatuks vormistada, seega lähitulevikus ilmub see Routledge'i kirjastuses ka raamatu kujul. Samuti sain kutse viia läbi võõrastava läheduse teemalist seminari modernismiuuringute konverentsil.