Djuddah Leijen uurib rahvusvahelises koostööprogrammis tehisaru mõju kaasatud õppimisele

Tartu Ülikooli inglise keele kaasprofessor ja akadeemilise väljendusoskuse keskuse juhataja Djuddah Arthur Joost Leijen on valitud osalema USA-s asuva Eloni Ülikooli kaasatud õppimise keskuse teaduskoostööprogrammi.

Koostööprogrammis keskendutakse kaasatud õppimise ümbermõtestamisele generatiivse tehisaru ajastul. Programmi jooksul teevad mitme riigi teadlased aktiivselt koostööd, avaldavad teadusartikleid ja peavad konverentsidel ettekandeid. Esimene kohtumine toimus 2026. aasta juulis. Intervjuus räägib Djuddah Leijen oma rollist selles algatuses ning võimalikust kasust Tartu Ülikoolile.

Mis on koostööprogrammi eesmärk ja kui palju on selles osalejaid?

Generatiivse tehisaru teemalisi arutelusid kõrghariduses iseloomustavad kaks äärmuslikku suhtumist: tehisaru tuleks kas täielikult vältida või võtta see kasutusele kõigeks. Kumbki seisukoht ei peegelda aga tegelikku olukorda. Kolmel järjestikusel suvel (2026–2028) toimuvas kõrgkoolidevahelises teaduskoostööprogrammis uuritakse tehisaru kasutamise võimalusi ja probleeme üliõpilaste kaasatud õppimise toetamisel eri valdkondades. Programmis osalemise avaldusi saabus Eloni Ülikooli kaasatud õppimise keskusele väga mitmesuguste erialade esindajailt 11 riigist ja 119 kõrgkoolist. Vastu võeti 17% kandidaatidest.

Mida teie programmis teete?

Uurin koos Pennsylvania Osariigi Ülikooli, Põhja-Florida Ülikooli ja Eloni Ülikooli teadlastega generatiivse tehisaru kui koostööpartneri rolli õpetamise ja õppimise protsessis. Minu peamine vastutusala on uuringu kvantitatiivne osa: töötada välja küsimustik inimese ja tehisaru ühise toimimise uurimiseks ülikoolis ning seda katsetada ja kontrollida. Uuring toimub kahes etapis, esimeses etapis saadud tulemuste põhjal täiustame koos küsimustikku. Olen ka projekti ühisloome koordinaator ja juhin üliõpilaste kui partnerite kaasamist, samuti kooskõlastan metaanalüüsi. Eri kõrgkoolide kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete tulemuste ühendamiseks kasutan vahendusökoloogia teoreetilist raamistikku.

Missuguseid küsimusi uuringus käsitletakse ja miks on need praegu päevakorral?

Keskne küsimus on see, kuidas me – üliõpilased ja õppejõud – mõistame ja rakendame inimese ja generatiivse tehisaru koostööd õppetöös ning õppekavavälises tegevuses. Uurime sedagi, millised tingimused nende koostööd kujundavad.

Töö on üles ehitatud kolmele uurimisküsimusele. Esimene: kuidas üliõpilased, õppejõud ja töötajad seda koostööd kogevad ja rakendavad ning millised asutusesisesed tingimused seda mõjutavad? Teine: kuidas toetab koostöö tehisaruga kaasatud õppimise puhul ettevalmistust, osalust, refleksiooni ja õpitu rakendamist? Kolmas küsimus puudutab tehisaruga tehtava koostöö mõju õpitulemustele: kuidas kirjeldavad osalejad selle mõju oma agentsusele, erialasele pädevusele ja erialasele tehisarukirjaoskusele ehk võimele kasutada tehisaru vastavalt konkreetse valdkonna teadmistele ja tavadele?

Minu panus lähtub vahendusökoloogiast. Selle järgi panevad üliõpilased ja õppejõud töö käigus kokku mitmesuguseid inim- ja tehisaruvahendajate kombinatsioone. Põhiküsimus ei ole mitte see, kas tehisaru lisandub olemasolevale tugisüsteemile või asendab seda, vaid pigem kuidas see olemasolevat tugisüsteemi ümber kujundab.

Need küsimused on tähtsad just praegu, sest õppides kujunenud harjumused jäävad püsima. Kõrgkoolid kehtestavad tehisaru kasutamise põhimõtteid, ilma et neil oleks süstemaatilisi tõendeid selle kohta, kuidas need põhimõtted mõjutavad tudengite erialase kirjutamis- ja mõtlemisoskuse omandamist.

Millist kasu toob koostööprogrammis osalemine Tartu Ülikoolile? Kuidas aitab see kaasa ülikooli tehisarupädevuse ja digiõppe arendamisele?

See võimaldab võrrelda Tartu Ülikooli ning teiste Euroopa ülikoolide mitteingliskeelsete teadurite ja üliõpilaste tulemusi Ameerika Ühendriikide omadega. See annab väärtuslikku teavet akadeemilise väljendusoskuse keskuse tehisaru kasutamise põhimõtete koostamiseks. Kõige enam võidavad sellest meie doktorandid ja inglise keele õppekavade üliõpilased: nemad räägivad inglise keelt enamasti võõrkeelena ning kasutavad tehisaru tõenäoliselt teisiti kui need õppurid, kellele inglise keel on emakeel. Sellist tõendusbaasi praegu olemas ei ole.

Milliseid teadustulemusi te sellest programmist ootate?

Kavas on avaldada kuus teadusartiklit: üliõpilastest kui partneritest, kohandatud küsimustiku vastustel põhinevatest uurimistulemustest, metaanalüüsist, küsitlusvahendist, uurimistulemustest ning kvalitatiivsest uurimusest. Kõigis neis on kaasautoriteks üliõpilased. Artiklid on mõeldud avaldamiseks kaasatud õppimise, kirjutamisuuringute ja kõrghariduse uurimise alastes teadusajakirjades. 2028. aastal on kavas pidada ettekanne kaasatud õppimise konverentsil. Tartu Ülikooli akadeemilise väljendusoskuse keskus, anglistika osakond ning maailma keelte ja kultuuride instituut saavad uurimistulemusi kasutada õppekavaarenduses.

Kas ülikoolis on käsil selle tööga haakuvaid projekte?

Jah. See töö on seotud viimase aasta jooksul algatatud teadusprojektide ja doktoritööde kavanditega ning minu juhendatavate üliõpilaste töödega. Otseselt on asjaga seotud septembri keskel Tartus toimuv rahvusvaheline kirjutamisanalüütika konverents „EATAW International Writing Analytics Conference 2026“.

Mida tuleks ülikoolidel teie arvates teisiti teha olukorras, kus tehisaru kasutatakse üha laialdasemalt?

Suurem osa tehisaruteemalistest aruteludest toimub valel tasandil: vaieldakse, kas keelata tehisaru või võtta see kasutusele. Kummagi seisukoha pooldajad ei anna ülikoolidele juhiseid, mida tegelikult teha. Põhiküsimus hoopis see, mis juhtub tehisaru kasutamisel õppeprotsessiga: kas tehisaru täiendab juhendajate, kaasõppijate ja kirjutamiskeskuste antavat tuge või võtab nende ülesanded tasapisi üle? Sellist asendamist ei ole lihtne märgata, sest lõpptulemus paistab samasugune.

Ülikoolidel on vaja juhiseid, mis eristavad kasutajaid, mitte üht üldreeglit, mis kehtib kõigile erialadele ja kirjutajatele. Juhised, mis ei tee vahet valdkonnaga alles tutvuval doktorandil ja kogenud teadlasel, ei sobi tegelikult kummalegi. Kui ühes õppeaines on tehisaru kasutamine lubatud, teises keelatud ja kolmandas rangelt kontrollitud, kaotavad inimesed usalduse neile antud juhiste vastu. Usaldust taastada on raskem, kui juhiseid ümber kirjutada.

Missuguseid generatiivse tehisaruga seotud probleeme või võimalusi näete oma õpetamis- või teadustöös?

Kindlasti on see hea abivahend doktorantidele, kes kirjutavad inglise keeles kui võõrkeeles. Neile on tehisaru sageli esimene keelevahendaja: see aitab ületada takistusi, mille puhul veel hiljuti inimese abi nii lihtsalt kättesaadav ei olnud. See on suur eelis.

Eelises peitub aga ka oht. Kirjutamine on mõtlemise arendamise viis. Kui üliõpilane annab lause moodustamise ülesande töövahendile üle liiga vara, loovutab ta sellega ka osa oma mõtlemisprotsessist. Oskus, mida õpetada tahan, ei ole tehniline. Palju tähtsam on teada, millal töövahendit mitte kasutada, oskus märgata, kui kergesti võib ladus tekst teenimatult usaldust võita, ja võime tunda ära olukorrad, kus tähtaeg või hinne sunnivad kasutama valmisteksti, selmet see ise luua.

Keerulisem küsimus on aga see, kas sama asendamine toimub ka minu enda puhul. Uurin, kuidas see juhtub teistega. Enda töö puhul ei olda nii harjunud seda tähele panema.