Skandinavistika vilistlased

Sokutasin end skandinavistikatudengiks 1991. aastal, kui erialaõpinguid alustas esimene ”rootsi fillide” grupp. Olin selleks ajaks kaks aastat eesti keelt ja soomeugri keeli õppinud, kuid vana armastus Rootsi vastu (eks tänu ABBA-le, Astrid Lindgrenile ja Rootsi 1980. aastate edukatele suusatajatele...) sundis mind ülikooli õppesüsteemi muutudes ja võimaluse avanedes eriala vahetama. Kahetseda ei ole tulnud, kuigi tagantjärele tark olles oleks ehk tasunud emakeeleõpingutegagi jätkata ja veidi mitmekülgsemalt haritud saada. Skandinavistika algaastatest on meeles kodune ja sõbralik õhkkond peahoone ruumis nr 301, tudengite ja õppejõudude vahetu suhtlemine, uljas seltsielu, värvikas lektor Halliki Mälk, kes laulis, tantsis ja lõi trummi, et aga oma õpilasi rootsi keeles rääkima panna. See õnnestus tal! Käisin usinalt Põhjamaade suvekursustel (nii sattusin nt ka Fääri saartele), kasutasin iga võimalust stipendiaadina Rootsi ülikoolides õppimiseks ja skandinaavlastega suhtlemiseks. Sellest kõigest on mu praeguses töös Rootsi saatkonnas kuhjaga kasu olnud, nii akadeemilistest keele- ja kirjandusloengutest kui ka Rootsi igapäevaelu ja inimeste tundmisest ning kahe maa ja rahva sarnasuste (need on olemas!) ja erinevuste (neid on rohkesti!) mõistmisest. 

Skandinavistikasse tulin 2003. aastal õppima rootsi filoloogiat, praegu olen samas skandinavistika assistent. Siinse teksti kirjutasin esimese aasta magistrandina. 

Üliõpilase saatus sõltub Skandinavistikas võib-olla rohkem kui mujal eelkõige temast endast. Osakonna väiksus tähendab seda, et akadeemilises mõttes tuleb kindlasti vaadata ka väljapoole. Samas pole siinses koduses miljöös kunagi ohtu jääda vaid üheks näoks massi hulgas ning kontaktid õppejõudude ja üliõpilaste vahel on vahetumad kui kusagil mujal. Eriti neile, kes suhtuvad oma erialasse entusiasmiga, on erinevaid võimalusi eneseteostuseks tegelikult piiramatult. Puutepunktina Eesti ja Skandinaaviamaade vahel annab Skandinavistika eriti hea aluse kõige sellega tegelemiseks, mis puutub kultuurivahendusse, nagu tõlkimine, võrdlevad kultuuri-uuringud, võõrkeelte omandamise problemaatika. Põhjamaade tähtsust Eesti jaoks alahinnatakse harva, kuid näib, et samavõrra on Skandinaavia enese jaoks vajalik kohatine pilk väljastpoolt -- eriti kui see tuleb mujalt Läänemereruumist. Nende erinevate ja ometi nii sarnaste Põhja-Euroopa kultuuriruumide piiril on Skandinavistika unikaalne institutsioon. 

Iga omandatud võõrkeel avab justkui uue maailma oma keeleliste eripärade, oma ühiskonna, kultuuri ja kirjandusega. Skandinaavia keelte ja kultuuride eriala ongi tee ühte sellisesse maailma. Õpingute käigus on võimalik omandada tugev keeleline pädevus ning süveneda endale meelepärasesse temaatikasse kas keele, kirjanduse või laiemalt kultuuri valdkonnas.

Kuulun nende inimeste hulka, kelle pikaajalised õpingud Tartu Ülikoolis erinevatel õppeastmetel kasvasid üle õppejõu ja teadlase tööks oma koduülikoolis. Niisuguse teekonna juurde kuulus mitmeid etappe, mille käigus täitsin korraga erinevaid rolle – olles ise veel seotud magistri- ja doktoriõpingutega, omandasin ühtlasi esmast töökogemust noore õppejõuna. Enese sisuline harimine ja oma tõelise kutsumuse leidmine (mitte pelgalt vormilise hariduse omandamine) pole kunagi kerge ülesanne, aga väikest vahekokkuvõtet tehes võin ütelda, et Tartu Ülikoolis õpitud ja töötatud aastad on mind rikastanud, aga ka karastanud nii erialateadmiste kui ka tubli annuse elukogemuse poolest. 

Omal ajal 1990-ndate aastate alguses skandinavistika ja norra filoloogia eriala valides ei olnud ma loomulikult veel kuigi teadlik neist võimalustest, mida tulevik endaga kaasa toob. Eeskätt ahvatles mind ja mu tollaseid kursusekaaslaseid pakutava eriala uudsus – meie aastakäik olid need esimesed, kes taasiseseisvunud Eestis norra keelt ja kirjandust õppima asusid. Ja kui aastaks 2008 on igapäevane suhtlus ja tihedad kontaktid Skandinaaviaga muutunud täiesti enesestmõistetavaks, siis tookord ei puudunud Norra ühiskonnal meie jaoks ka oma eksootilisuse moment. Kätt südamele pannes võin tunnistada, et asusin norra filoloogiat õppima pigem teadmatusest kui ratsionaalsest plusside ja miinuste ritta panemisest sündinud valiku tulemusena. Ja kuigi aeg-ajalt olen – nagu inimesed ikka – enda tegemisi kriitilise pilguga üle vaadanud, siis oma valikut kui niisugust ei ole ma kunagi kahetsenud. 

Mul on hea meel, et olen saanud nõnda vahetult kaasa elada skandinavistika kui eriala käekäigule ja arengule aastate jooksul. Nagu ütleb eriala praegune nimetus „skandinaavia keeled ja kultuurid”, püüeldakse siin filoloogia avarama käsitluse poole, mis ei hõlma pelgalt traditsioonilisi keele ja kirjanduse õpinguid, vaid võimaldab lisaks tegeleda kultuuri ja ühiskonda puudutavate teemadega. Üheks tugevuseks peaksin samuti aastate jooksul välja kujunenud põhimõtet, et teadmisi erinevate Põhjamaade kohta proovitakse meie juures omavahel sünteesida, mitte liialt tükeldada – seda viimast võib näiteks kogeda Põhjamaade endi ülikoolides, kus võidakse jääda liialt ühe maa keskseks ja keskenduda oma iselaadsuse, mitte võimalike ühisjoonte välja toomisele. Omandades skandinavisti kutset ja kutsumust väljaspool Skandinaaviat, on meil kõigil võimalik lisada mitmesuguste teemade tavakäsitlusse värskeid perspektiive – sõltumata sellest, kas teeme oma tööd Eestis või Skandinaavias või siis sellest, kas teostame end otseselt filoloogilises valdkonnas või rakendame oma teadmisi mõnel muul tegevusalal, kus on vajalik avaram keele- ja kultuuritaju. 

Minu puhul on nüüd uueks töökohaks saanud Bergeni Ülikooli Keskajauuringute keskus, ent tugev vaimne ja emotsionaalne side Tartu Ülikooli skandinavistika osakonnaga jääb alles, sest olen selle kasvandik, kes jõudumööda püüdnud ka ise eriala käekäigule kaasa aidata. Ja kuna eriala on veel piisavalt noor, siis on kõigil uutel tulijatel samamoodi võimalik edasistes arengutes kaasa rääkida ning seda neilt ka oodatakse.