Eret Talviste esitleb materiaalsusest ja kehalisusest kõnelevat raamatut

Tartu Ülikooli kaasaegse ingliskeelse kirjanduse teadur Eret Talviste esitleb oma peagi ilmuvat raamatut „Võõrastavad lähedused – afektiivsus, kehalisus ja materiaalsus Virginia Woolfi ja Jean Rhysi loomingus“ („Strange Intimacies: Affect, Embodiment and Materiality in the Works of Virginia Woolf and Jean Rhys“). Raamatuesitlus toimub 21. novembril kell 17.00 Lossi 3 fuajees.

Esimene tund on pühendatud vestlusele, kus lisaks autorile osalevad Raili Marling, Julia Kuznetski, Francesca Arnavas, Indrek Ojam, Jaak Tomberg ja Josh Bacigalupo. Vestlus jätkub vabas õhkkonnas koos suupistete ja jookidega. Kõik kolleegid on väga teretulnud.

Kohapeal on saadaval flaierid raamatu ostmiseks 30-protsendise soodustusega.

Teos on ingliskeelne ning avaldatud Edinburghi Ülikooli kirjastuses.

Raamatu tutvustus

Image

Raamatus „Võõrastavad lähedused – afektiivsus, kehalisus ja materiaalsus Virginia Woolfi ja Jean Rhysi loomingus“ uurib autor, kuidas on Woolfi ja Rhysi loomingus säilinud armastus elu vastu, hoolimata sellest, et on vormunud sõdade ja sotsiaalsete muutuste ajal. Raamatus mängib Talviste sõnadega „võõrastav“ – kui millegi välisega – ja sõnaga „lähedane“ kui millegi sisemisega. Autor arutleb, kuidas lähedust ei peaks kunagi mõistma kitsalt heteronormatiivse romantilise või perekondliku nähtuse ega ainult inimestevahelise suhtena.

Raamatu keskne mõte ja pealkiri on tõukunud küsimusest, kuidas Woolfi ja Rhysi tegelased on elu külge seotud ja sellega lähedased. Lühike vastus on järgmine: et olla elusse imelikult ja lähedaselt kiindunud, peab inimene olema teadlik oma kehalisusest, maailma materiaalsusest ja afektiivsetest seostest enda ja teiste, nii inimeste kui ka mitte-inimeste kehade vahel.

Vastus püüab visandada modernismi ja modernsust kui midagi lummavat. Autor pakub välja, et Woolfi ja Rhysi kirjutiste uurimine teooriate kaudu, mis märgivad kasvavat huvi materiaalse ja kehalise vastu (lisaks abstraktsusele ja keelele), valgustab lummavat narratiivi, rõhutades Woolfi ja Rhysi keele võõrastavust ja lähedust. Lummav narratiiv ei ole naiivne, vaid küsib, kelle kehadel ja kuidas on lubatud olla elus ning nautida elu heteropatriarhaalsetes ja imperialistlikes režiimides.

Kui üks selle raamatu põhiteese asetab Woolfi ja Rhysi modernismi afekti ja uusmaterialismi ristuvate teooriate keskmesse, rõhutades mõlema posthumanistlikke elemente, siis teine toob esile Hélène Cixousi töö tähtsuse nendes teooriates ning Woolfi ja Rhysi loomingus. Seda tehes püüab autor näidata, kuidas posthumanistlikud teooriad on n-ö võlgu aastakümnetepikkusele feministlikule teooriale. Cixousi looming aitab mõista, kuidas Woolfi ja Rhysi keel tuleb kehast ja selle materiaalsest keskkonnast.

Raamatu kaanefotol on kujutatud Alexandra Hughesi maali „Seep (Swimming)“ (2021).